Kuidas ma olin oma isa.

Käisin ühel meditsiinialasel koolitusel. Registreerimisel võtsin oma isa nimesildi, sest tema ei saanud tulla ja ma ise ei olnud sinna registreerinud. Ja nii ma käsingi terve päev ringi, nagu ma oleksin mitte mina, vaid minu isa. Huvitav oli ainult see, et minuga tulid rääkima rohkem ikka minu enda töökaaslased.

Mulle meeldib feisbookis üks asi. See on see kui ma vahel panen parooli valesti ja siis tuleb see sekjuuriti tsekk, et kas see olen ikka mina või on mõni pätt, kes tahab mulle sisse häkkida. Siis feisbuk teeb tavaliselt nii, et näitab mulle inimeste pilte, kes on mu sõbrad ja siis ma pean ära arvama kes on. See on minu arust väga tore test. Selline tunne on nagu kohtuks mõne vana sõbraga keda ammu näinud ei ole. Tegelt saaks ju pildi üles otsida ka ise aga kui see tuleb niimoodi juhuslikult, siis on see kuidagi teistmoodi ja erilisem, nagu ootamatu kohtumine. Siis on lahe veel see ka, et tavaliselt tead kes seal pildipeal on ja siis kui ta annab valikvastused, siis vastad alati õigesti. Nagu täidaks mingit testi koolis aga tundud endale jube tark, sest vastad alati õigesti.