Olen nüüd nädalakese Itenis - see on koht kus olin kaks aastat tagasi ja korraks ka eelmisel aastal.
See on päris tore kui kõnnid külavahel ja siis keegi hüüab, et tere mati! Näeb kuidas lapsed on kasvanud ja kuidas kellelgi elu on läinud. Naljakas on see, et lapsed mäletavad kõike nii hästi. Näiteks eile küsis üks tüdruk mu käest, et kuidas su õel Merikesel läheb... et oli taga 2 aastaat tagasi skaibis midagi rääkinud.
Külaliste maja asemel otsime siin kohaliku elamise. Saime toa hinnaga 25 eurot kuu, elame seal kolmekesi, nii et umbes 8 eurot näkku. Oleme küll ainult 5 päeva. Seal elab ka palju kohalikke peresid, nii et näeb seda keenia elu päris lähedalt. Seda varianti soovitan kõigile, kes peaks siia kanti sattuma, selle asemel et hotellides palju maksta.
teisipäev, 28. jaanuar 2014
neljapäev, 23. jaanuar 2014
Kuidas ma Rauli 10km jooksus võitsin!
Just sellise pealkirjaga postitus on mul plaanis kirjutada järgmisel suvel ja sestap treenin hetkel jälle oma jalamuskleid, olles järjekindlalt kõige aeglasemini jooksev inimene, kes käib regulaarselt Keenias trenni tegemas.
Kui vaatad teisest rassist ja keskkonnast pärit inimest, siis on huvitav, et kuigi ta on mingis mõttes nii teistmoodi, siis miimikast saad nagu ikka samahästi aru. Saad aru kas inimene on rõõmus või ärritunud või tülpinud või noh sellistest asjadest. Samas on ka huvitavaid erinevusi. Kui keenia inimese käest midagi küsida ja ta tahab jaatavalt vastata, siis selle asemel et noogutada liigutab ta hoopis kulme niimoodi üles alla. Meie kehakeeles tähendaks see midagi nii et davai tule, ma näitan sulle ühte sala asja, neile aga lihtsalt jah-i ilma mingi erilise emotsioonita. See on omamoodi selline naljakas ja äge, teeb nad kuidagi salapärasemaks.
Teine tore asi on need häälitsused, mis nad teevad jutu vahele. Kui meie ütleme teisele vastates ja-jah ja mhõh ja väga huvitav, siis nemad ütlevad ainult eeeeeee. Ja siis vastavalt et näidata emotsiooni, ütlevad seda eri kõrguse ja eri tooniga. Mulle see väga meeldib.
Haigetel inimestel on silmad kuidagi tuhmimad ja läigivad rohkem, ilma et nende näoilme oluliselt muutunud oleks. Seda on väga raske vaadata, sest see tundub et räägib sellisest sisemisest varjatud kannatusest, mis on sees olemas, aga mida nad välja ei näita. Kuidagi nukralt ilus.
Kui vaatad teisest rassist ja keskkonnast pärit inimest, siis on huvitav, et kuigi ta on mingis mõttes nii teistmoodi, siis miimikast saad nagu ikka samahästi aru. Saad aru kas inimene on rõõmus või ärritunud või tülpinud või noh sellistest asjadest. Samas on ka huvitavaid erinevusi. Kui keenia inimese käest midagi küsida ja ta tahab jaatavalt vastata, siis selle asemel et noogutada liigutab ta hoopis kulme niimoodi üles alla. Meie kehakeeles tähendaks see midagi nii et davai tule, ma näitan sulle ühte sala asja, neile aga lihtsalt jah-i ilma mingi erilise emotsioonita. See on omamoodi selline naljakas ja äge, teeb nad kuidagi salapärasemaks.
Teine tore asi on need häälitsused, mis nad teevad jutu vahele. Kui meie ütleme teisele vastates ja-jah ja mhõh ja väga huvitav, siis nemad ütlevad ainult eeeeeee. Ja siis vastavalt et näidata emotsiooni, ütlevad seda eri kõrguse ja eri tooniga. Mulle see väga meeldib.
Haigetel inimestel on silmad kuidagi tuhmimad ja läigivad rohkem, ilma et nende näoilme oluliselt muutunud oleks. Seda on väga raske vaadata, sest see tundub et räägib sellisest sisemisest varjatud kannatusest, mis on sees olemas, aga mida nad välja ei näita. Kuidagi nukralt ilus.
Tellimine:
Postitused (Atom)