Lapsena ikka aegajalt tuli ette selliseid päevi kui oli hästi igav. Igavuse tunne on suht masendav, sest sellest on raske välja tulla. Noh, kuna ei oska midagi teha.... kõik tundub selline igav, 100x tehtud...  Mäletan, et mõtlesin, et kui ma saaksin endale õhupüssi, siis küll kunagi enam igav ei hakka, sest neid asju mille pihta lasta on ju lõpult. Saingi siis õhupüssi ja peab tunnistama, et sellest ajast ei olegi mul enam kunagi igav olnud.

Tegelikult jäi mul see postitus veidi poolikuks. Sest no olgem ausad, mul hakkas ikkagi uuesti igav. Ja siis nendel lapsepõlve igavuse hetkede jäämäe tipus olles tuli mulle alati üks ja seesama päästev idee - aga kui tõstaks veidi mööblit ringi?!  Onju hea mõte! siis on toas kõik teistmoodi. Eriti kui ei tõsta ainult mingi ühte tooli teise kohta vaid kõik asjad, isegi näiteks klaveri. Ainuke jama oli selles, et vanemad ei lubanud seda kunagi teha, sest stabiilsus tekitab meil turvatunde, vist sellepärast.
Ja nüüd siis lõpuks selle jutu mõte --  me oleme saanud täiskasvanuks, kas pole imeline!  igal ajal võime kõike ringi tõsta, sest me ise otsustame kas võib või mitte! Tõstkem siis kõik mööbel ringi!!!  ...ja sisse tuleb selline mõnus tunne, nagu et nüüd mul ei hakka enam kunagi igav, sest uus ja parem ajastu on alanud!
..... ja siis ostke veel hästi palju komme ja sokolaadi ja jäätist ja sööge  need kõik korraga ära ja minge magama nii et hambaid ei pese.

Täna juhtus nii et panin pesumasina pesu pesema ja pärast kui välja võtma läksin nägin, et olin pannud pesupulbri valesse sahtlisse, nii et kõik pulber oli alles ja riided mitte nii puhtad. Eks ole see inimese elu ka vahel selline, et elad ja elad ja mõtled, et miks see elu küll nii raske on, kuni märkad, et pesupulber on vales sahtlis.