pühapäev, 1. detsember 2013

Saad kõik millest loobud. Selline oli ühe raamatu pealkiri, mis mulle väga meeldis. Õigemini meeldiski mulle see raamat tema pealkirja pärast, see pealkiri ültes juba nii palju, et raamatut ei olnud vaja lugedagi. Siiamaani mõtlen sellest pealkirjast. Ma küll ei mõista, kuidas see täpselt saab toimida, aga oleks väga lahe kui toimiks. Näiteks loobud kogu oma rahast ja saad hästi palju raha.
Samas ei saa ma sellest aru, et kui kord oled juba näiteks rahast loobunud, siis kui sa seda siis juurde saad hästi palju, siis sul on nagu suva sellest. Ma mõtlen loobumist selles mõttes, et raha ei ole enam tähtis. Siis tekib küsimus, et kui loobun kõigest vähetähtsat ja kasutust ja siis korraga hoopiski saan seda kasutut hästi palju, et see on ka ju siis üpris mõttetu. Peaks olema hoopis raamat pealkirjaga "Saad kõik mida tahad"! See oleks nagu parem. Loobud rahast ja siis ei saagi seda enam, vaid saad headust ja armastust mida sa näiteks tahad.
Samas jälle "saad kõik mida tahad" ei kõla pooltki nii lahedalt kui "saad kõik millest loobud".
Tundub, et tuleb veel mõelda selle asja üle...

reede, 29. november 2013

Viimastel aastatel oleme suviti teinud mõne hea sõbraga selliseid väikesi matkakesi. Et oleks huvitavam, siis üritame mõelda mingi lisa asja sinna juurde. Esimestel paaril korral tegime nii, et ei võtnud toitu kaasa ja siis sõime marju ja lüpsime teeäärseid lehmi. Siis tegime mõned otsematkad, millest siin ka juba kirjutasin. Sellel suvel mõtlesime, et võiks teha jalgrattamatka. Jalgrattaga on muidu väga hea, saab kiirelt edasi ja asju ei pea seljas kandma, jama on ainult siis kui tuul on vastu.
Sellepärast otsustasimegi teha allatuult matka - see tähedab, et tuleb sõita koguaeg alla tuult, sest siis on hea kerge. Huvitav on veel see, et nii tegelikult ei tea kuhu välja jõuab, sest kõik sõltub tuulest. Tuul nagu juhatab teed või nii.
Et selgemini aru saada kust tuul puhub, ostsime mullitaja ja siis igal tee hargnemise kohal puhusime mulle ja sinnapoole kuhu mullid läksid sinna ka sõitsime.
Selline matk  pani kohe päris mõtlema elu üle.
Mulle meeldib kui matkad ja reisid panevad mõtlema.

Tavaline elu käiks nagu rohkem kaardi järgi - tead mis sulle meeldib, või siis veel sagedamini, et mis ühiskonnale meeldib ja sellest lähtuvalt teed valikuid.
Kristlase elu peaks käima aga äkki hoopis tuule järgi- lähed sinna kuhu Jumal tahab et lähed ja kui nii teed, siis on kerge olla, sest tuul oleks justkui tagant. Kui nüüd aga jääb teepeale midagi väga ihaldusväärset ja tuul selle poole ei juhata, siis on jama. Minna vastu tuult? Teha vastu Jumala tahtmist? Aga oleme ju allatuult matkal....
Oodata millal tuul pöördub? Aga kaua sa ootad?
Puhuda hästi palju mulle, nii et lõpuks mõni mull justkui läheks ka soovitud suunas? Päris kaval variant! Miinuseks on ainult see, et mingil hetkel sõites saad aru, et tuul ikka päris seljatagant ei ole.
Jääb ka veel võimalus, et sõidatki kõigest hoolimata nui neljaks ikka ainult allatuult, just nii nagu kokkulepitud sai.
Kas lõpetaksime võsas?
Võite ise järgi proovida, mullitajaid saab tänapäeval igast teisest poest!



neljapäev, 18. juuli 2013


 Lapsena ikka aegajalt tuli ette selliseid päevi kui oli hästi igav. Igavuse tunne on suht masendav, sest sellest on raske välja tulla. Noh, kuna ei oska midagi teha.... kõik tundub selline igav, 100x tehtud...  Mäletan, et mõtlesin, et kui ma saaksin endale õhupüssi, siis küll kunagi enam igav ei hakka, sest neid asju mille pihta lasta on ju lõpult. Saingi siis õhupüssi ja peab tunnistama, et sellest ajast ei olegi mul enam kunagi igav olnud.

Tegelikult jäi mul see postitus veidi poolikuks. Sest no olgem ausad, mul hakkas ikkagi uuesti igav. Ja siis nendel lapsepõlve igavuse hetkede jäämäe tipus olles tuli mulle alati üks ja seesama päästev idee - aga kui tõstaks veidi mööblit ringi?!  Onju hea mõte! siis on toas kõik teistmoodi. Eriti kui ei tõsta ainult mingi ühte tooli teise kohta vaid kõik asjad, isegi näiteks klaveri. Ainuke jama oli selles, et vanemad ei lubanud seda kunagi teha, sest stabiilsus tekitab meil turvatunde, vist sellepärast.
Ja nüüd siis lõpuks selle jutu mõte --  me oleme saanud täiskasvanuks, kas pole imeline!  igal ajal võime kõike ringi tõsta, sest me ise otsustame kas võib või mitte! Tõstkem siis kõik mööbel ringi!!!  ...ja sisse tuleb selline mõnus tunne, nagu et nüüd mul ei hakka enam kunagi igav, sest uus ja parem ajastu on alanud!
..... ja siis ostke veel hästi palju komme ja sokolaadi ja jäätist ja sööge  need kõik korraga ära ja minge magama nii et hambaid ei pese.

teisipäev, 16. juuli 2013

Täna juhtus nii et panin pesumasina pesu pesema ja pärast kui välja võtma läksin nägin, et olin pannud pesupulbri valesse sahtlisse, nii et kõik pulber oli alles ja riided mitte nii puhtad. Eks ole see inimese elu ka vahel selline, et elad ja elad ja mõtled, et miks see elu küll nii raske on, kuni märkad, et pesupulber on vales sahtlis.

reede, 8. veebruar 2013



Oma esimese pikema reisi lõpul hüüdsid paljud inimesed mind Jeesuseks, kuna mul olid pikad juuksed ja habe. Reisil indoneesiasse hüüdsid lapsed mind Surnud Rotiks, kuna minu nimi tähendas nende keeles surnut. Sellel reisil kutsutakse mind kohalike poolt - Almighty, ehk siis tõlkes "kõikvõimas". Põhjus on lihtne- nad ei oska Mati öelda vaid ütlevad selle asemel mighty.  Nii et päris selline uhke elu mul siin!
... ja sellest lähtuvalt ka väike palve, et kui ma tagasi jõuan, siis kohelge mind alguses niimoodi aupaklikumalt kui tavaliselt, sest muidu mul tuleb kultuurišokk.

reede, 1. veebruar 2013

Käin aegajalt kohalikus haiglas. Radioloogia osakonnas töötavad kaks tehnikut. Ainult kaks neid ongi, nii et jagavad kuu pooleks ja on koguaeg ka öövalves (linnas elab inimesi ~32 000- veidi vähem kui Pärnus). Radioloogi ei ole, nii et röntgenitele keegi vastuseid ei kirjuta - annavad pildi lihtsalt patsientidele kaasa. Ultraheli teevad kaa need samad kaks  tehnikut - nii et meie haigla projekt ei ole maailmas kaugeltki esimene. Haiglas olles, siis vaatangi koos nendega ultraheli. Tegelikult on nii, et mina hakkan patsienti vaatama ja tehnik teeb samal ajal röntgeneid, need ilmutatakse filmi peale kottpimedas toas, sest punane lamp on läbi põlenud. Proovin siis patsiendiga eesti ja suahiili keeles kuidagi vestelda ja pärast näitan leiu tehnikule ette. Tema siis kirjutab vastuse. Masinal on ainult üks kõhuandur. Nurgas seisab uuem, mitme anduriga masin, aga see tehnikutele ei meeldi - tundub liiga keeruline.
Vahepeal vastan ka oma röntgeneid sealt haiglast - seal on üks tühi kabinet, mis ongi vist radioloogile mõeldud :)

Keenias on enamus inimesi kristlased. Nii on ka radioloogia osakonna seinal leht, millel tööpäeva alustamise palve:


Holy one, as we begin this day, I ask for your guidance. 
With Your divine hand, inspire, lead and give thy wisdom. 
Throughout this day, may your grace be ever present in this healing place. 
Bless our team, our hospital, our unit, as we gather to help those in need,
let not your help be far away. We seek your strength and ask that you give spirit as we make decisions for the good. God of love, teach us to give our best, to speak with love and act with courage. 
May we be good stewards of all the gifts you have given.
Amen.

neljapäev, 31. jaanuar 2013



Vastutava meeskonnaliikme roll peab olema Arst/Radioloog

kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Eestis ma ei ole.


Olen jälle Keenias. Ju siis esimene kord ikka meeldis. Täna hommikul käisime elevante vaatamas. Meie lähedal on üks kosk, mida kõik  turistidki meelsasti külastavad. Sealt edasi läheb jõgi ühe oru põhjas, millel on kõrgemad kaldad. Vahel käime seal kallastel jooksmas. Sellel alal elabki elevant.  Neid ei näe seal koguaeg aga aegajalt tulevad nad oma karjaga kohale ja söövad seal rohtu. Täna kui nõlvapeal käisime olid meie jooksurajal suured värsked elevandi junnid. Lähedal telkivad kohalikud sõjaväelastest sportlased rääkisid, et elevandid madistasid seal kogu öö. Läksime mööda kallast edasi kuni nägimegi oru põhjas elevandi karja- kokku u. 20 elevanti. Siis istusime ja vaatasime kuidas nad seal on. Mõlesime, et kui lähedale võib minna... Tiidreku sõber jooksja rääkis, et seal olla ikka mõni surma ka saanud, et elevant võib kallale tulla kui närvi läheb. Me siis igaks juhuks allapoole ei läinud. Pärast kui hakkasin tööd tegema, otsisin youtubist elevandi videosid kus nad inimesi ründavad - mõni oli päris jõhker. Kui elevant tuleb siis ei tohi ära joosta vaid peab karjuma,  ütles üks video.

Alustuseks päris hea jutt tuli -- elevantidest ja puha, päris kohane aafrikale.
Üks asi veel - kui eile Mailiga jooksmas käisime nägime poodi mille nimi oli "Dünaamiline lihapood". Siin on kõigil poodidel kusjuures suht naljakad nimed.


kolmapäev, 9. jaanuar 2013

First dentistry was painless.
Then bicycles were chainless,
Carriages were horseless,
And many laws enforceless.

Next cookery was fireless,
Telegraphy was wireless,
Cigars were nicotineless,
And coffee caffeineless.

Soon oranges were seedless,
The putting green was weedless,
The college boy was hatless,
The proper diet fatless.

New motor roads are dustless,
The latest steel is rustless,
Our tennis courts are sodless,
Our new religion — godless.

Arthur Guiterman

neljapäev, 3. jaanuar 2013

Kellel nüüd jäi kripeldama, et mis mu päevast edasi sai, siis neile kohe räägin.
See oli üks väsimusega võitlemise päev. Nii juhtub kui oled suhteliselt hilja magama läinud ja see on minu lõputu võitlus - tundub, et olen õhtu-inimese tüüpi ja nagu ma kusagilt lugesin, on see suisa geneetiliselt nii korraldatud. Kui oled tööl väsinud, siis on kiusatus olla selline veidi pahur ja patsientidega mitte rääkida. Ja sisimas ajavad väikesed tühised asjad sind närvi. See on halb. Kuid iga halva vastu on rohtu! Antud juhul aitavad nii kohvi kui coca-cola. Täna kaldus mul rohkem coca-cola poole ära, nii et peale teise pudeli ostmist tunnistas isegi meie söökla müüja, et talle kaa tegelikult coca-cola maitseb.
Tööd oli rohkelt ja selles mõttes oli huvitav, et paljudel tundus tõesti midagi viga olevat. Kui inimene on haige aga sa ei saa aru mis tal viga on, on kaval nipp ta suunata edasi teisele uuringule, mida ma ka ohtralt tegin.
Töölt koju teekond viis mind toidupoest läbi, kus seisin taastkord vastakuti huvitava müsteeriumiga.
Kui lähed vorstiletti ja tahad osta terve juraka  vorsti, ilma et ta seda pooleks lõikab või midagi, siis alati küsi see lõikaja tädi, et kas ta lõikab otsad ära või mitte! See on nii naljakas küsimus. Miks ta seda küsib? Miks ta neid lõigata tahab?? Aga alati ta küsib.. alati!! Kui näiteks võid lähed ostma, siis müüa ei küsi ju et kas ma võtan sul selle kaane all oleva hõbepaberi moodi asja juba lahti....
Täna oli seal vorstileti taga 4 müüjat kuna poes oli palju rahvast. Siis nad hakkasid korraga ise ka arutama, et miks nad neid otsi ära lõikavad (oli nagu selline valgustushetk) ja tuli välja et ega nad ei teagi. Samuti selgus, et ainult ühele tegelikult meeldib neid lõigata, kahele ei meeldi ja üks jäi erapooletuks. Üks väitis koguni, et tema isegi ei küsi otste lõikamise kohta.  Lasin siis omal otsad ära lõigata (sellel tädil, kellele meeldis),  ostsin veel ühe coca-cola ja tulin koju.
Nii kui madratsi peale pikali viskasin jäin kohe magama. Magasin 18-st kuni kella 3ni öösel. Nüüd just ärkasin ja selline hea puhanud tunne on küll. Täna olen küll varjane ärkaja mõtlen siin endamisi ...

kolmapäev, 2. jaanuar 2013

 Täna oli rõõmus hommik. Seda sellepärast, et sain jälle need veenäidud ära saadetud. Ma ei teagi, miks see alati mulle nii raske on aga on - õnnestub umbes iga 3-4 kuu tagant ainult. Noh, sest ega neid igal ajal ei saa saata vaid ainult kuu algul kui koridoris on väljas see väike silt - "esitage vee näidud". Kui see on maha võetud, siis tea, et oled juba hiljaks jäänud. Kui siis saadad võid saada vaid ühe väikese sõimukirja, mis ütleb tegelikult üsna viisakalt, et veenäite ei saa enam esitada.
Kui tänasest hommikust veel rääkida, siis kaks asja olid veel huvitavad. Esiteks see, et kui ma tulin uksest välja ja hakkasin minema üle ühe muruplatsi tööle, siis hetkel on nii et talvega seoses on lumi maas aga kuna just oli suur sula, siis see rada mida mööda ma lähen on vähem sulanud kui kõik muud kohad ja siis ma käin nagu mingit kõrgemat harja mööda. Ja teine asi oli see, et kui ristmikul hakkasin üle minema, siis ootasin punase tule taga ja minu vastas ootas mingi 7 inimest. Kõik ootasid rahulikult kuni siis kõik need 7 inimest korraga astusid teepeale kuigi oli alles punane. Miks nad kõik korraga astusid, mõtlesin mina? Nüüd tagantjärgi mõeldes võib muidugi olla ka see, et ikkagi tuli läks roheliseks, mida ma lihtsalt ei märganud.
Aga nüüd siis olen tööl ja ootan mis edasi saab.