neljapäev, 25. veebruar 2010

Mõtlen ikka vahel evolutsioonist. Ka täna mõtlesin, kõndides Solarisest Viru keskuse poole. Ise ma arvan, et ikka Jumal tegi maailma aga võibolla ta tegi selle kuidagi niimoodi evolutsiooni abil. Et ta ka katsetas, algas väikestest rakkudest peale ja siis järjest täiustas. Tundub loogiline, sest ta on ju ka inimene - no nii ei saa tegelikult öelda, ma tean, sest ta ei ole, aga võibolla meie olemus on ikka kuidagi sarnane tema omaga, ma arvan küll. Usun et mingi põnevuse moment ikka oli Tal kogu selle universumi ehitamisega ja see eeldab seda, et tuli katsetada, sest kui kõik oleks juba automaatselt kusagil kapis valmis olnud siis oleks ju igav.

Kui mõtlen aga evolutsiooni teooriale kust Jumal on välja jäetud, siis see tundub väga ebatõenäoline aga mingil määral siiski loogiline. Üks asi aga millest ma aru ei saa on see, et miks elusad olendid selles teoorias elada tahavad? Miks nad püüavad oma elus olekut iga hinna eest säilitada? Kui elu tekkimine oli juhus, siis tähendab see seda, et elul kui sellisel pole iseenesest mingit väärtust. Maakeral on ju suva, kas tema peal on kivi või näiteks vihmauss. Vihmauss üritab elus püsida, aga miks ta üritab? Kõigil on ju temast suva... miks toimus areng järjest keerukamate organismide suunas? Selleks, et kindlustada elu püsimine järjest keerulisemates oludes - konn ei saa külmas hakkama aga imetaja saab. Aga kui elu tekkimine on juhus siis pole keegi elu püsimisest tegelikult huvitatud... kõik võiks lõppeda, kogu elu võiks kaduda ja sellel poleks mingid tähtsust, sest poleks kedagi, kes seda isegi märkaks või suudaks kuidagi teadvustada. Lihtsalt kivi oleks kivi peal nagu üks kuulus poeet on kunagi öelnud.

See on üks põhjustest, miks ma arvan, et Jumal on siiski olemas, sest kui millegil poleks mõtet, siis oleks see ikka suht mõttetu.

Varem mõtlesin ma veel ka sellest üpris tihti, kas Solarise kask on päris või kunst - ma nagu sain aru, et ta ei saa olla päris, sest ta on ju ruumis. Samas jälle kui vaatad teda siis ta tundub täpselt nagu päris. Nüüdseks on aga selge, et ta ikka ei ole päris, sest talle on oksad külge liimitud kui lähedalt vaadata. Nii et nüüd ma sellele eriti enam ei mõtle.

Reisilt olen ka nüüdseks tagasi. Loodan, et jõuan veel enne maale kui lumi ära sulab. Väiksena meil alati oli suur mägi lumest, mis talve jooksul kogunes ja siis sai sealt kelguga alla lasta. Sellel aastal on niipalju lund tulnud, et saaks teha vist kasvõi maja kõrguse mäe. Kui ma oleks alles väike poiss, siis ma nii väga tahaks, et kui ma oleks nii suur nagu ma praegu olen, siis ma teekski selle suur mäe päriselt ehitaks valmis.

esmaspäev, 15. veebruar 2010

Täna hakkame tagasipoole lendama!

teisipäev, 9. veebruar 2010

Viimaste pa'evade ma'rksona voiks olla buss. Oleme jaava saare idaosas ja ka'isime kahte vulkaani vaatamas. Yleyldse tunnen ennast kui vulkanoloog juba, sest see oli kokkuvo'ttes juba 3-s mille otsa ronisime. Seni vaadatud vulkaanid pole ainult pa'ris too;korras olnud, nii et laavat pole kahjuks veel na'inud, aga lootus pole kadunud. Need hetked, kus me just ma'e otsas ei viibi olemegi veetnud bussis. Viimane bussiso'it (kokku 4 erinevat bussi) kestis kella 12/st pa'eval kuni kella 6-ni ja'rgmisel hommikul. Publik bussid on siin paras vaatamisvaa'rsus. Kui meil ta'idab buss vaid transpordi funktsiooni, siis siin on funktsioone tunduvalt rohkem. Ko'ige po'hilisem on muidugi see, et iga nurga peal kus buss va'hegi kiirust alla vo'tab hyppab mo'ni kaupemees sisse, et myya riisi voi vett voi mingeid kartuli kro;psu moodi asju, samuti saab osta kleepekaid voi taskulampe. Huvitav on see, et mo'ned kaupmehed kargavad bussi ja siis jagavad kauba kohe laiali - annavad inimestele ka'tte. Siis hiljem hakkavad kokku korjama ja siis ilmselt ongi suurem to'ena'osus, et kui oled juba pa'hkli kotti natuke aega oma ka'es hoidnud, et siis nagu tahadki seda osta endale. Ko'ige huvitavam asi mida bussis myydi oli pea inimese pikkune ma'ngukrokodill.
Lisaks kaupmeestele hyppavad bussi ka muusikud. Ko'ige suurem oli vist neljast inimesest koosnev ba'nd - 2 kitarr ja trummid ja laul ja siis nad laulavad seal vaheka'igus moned laulud ja lasevad mytsi ringi ka'ima. Esimene ba'nd kes niimoodi bussi hyppas oli kusjuures ta'itsa heal tasemel. Hiljem on muidugi na'htud igasugu mehi. Yks na'iteks musitseeris nii, et sahistas yhte pallikest ja siis vahpeal puhus seda vilet mida spordivoistlustelgi puhutakse.
Igal bussil on va'hemalt yks reisisaatja, kes ko'va ha''lega karjudes inimesi bussi kutsub ja siis neid istuma juhatab ja yleyldse nagu meeleolu yleval hoiab. Eile proovis Markus ka vahepeal seda ametit ja kohalikel oli va'ga lo'bus kui valge mees neid indoneesiakeelsete lyhilausetega tervitas ja edasi juhatas.
Teine asi mida oleme ko'vasti teinud viimasel ajal vo'i noh koguaeg on tingimine. See vahepeal tyytab va'ga a'ra. Aga noh, hinnad on sellised, et esimese hooga o;eldakse bussipileti hinnaks na'kku 150 krooni raha aga hiljem selgub, et pilet on ikkagi hoopis 16. Nii siis ongi juhtunud olukordi, kus mingi puuvili ja''b meie poolt ostmata kuna 3kr/se kilohinna asemel kysitakse 5krooni. Voib tunduda va'ga tobe euroopast vaadates ja meile endalegi vahel tundub, et kulutada palju aega ainult 2 krooni pa'rast aga samas siin olles tekib mingi trots sisse. Ja nagu To'nis ytles: turgu ei tohi rikkuda!

Ta'na ko'ndisime kella kuue paiku va'ikestel ta'navatel ja vaatasime kuidas lapsed kooli la'hevad. Kui ema viib oma lapse kooli, siis peale seda kui laps on motikalt maha hypanud ja kooli uksest sisse hakkab minema vo'tab ta ema ka'e ja paneb endale vastu otsaesist.

Oleme lo'unamaal aga meil ko'igil on ko'va nohu.

Siin on vihmaperiood ja hetkel sajabki vihma

Ja'reldus: elus on mo'ned asjad loogilised, mo'ned ja'lle ei ole.

Minu o'dedest noorim hakkas blogi pidama! ootan huviga tema postitusi, sest veri on ikka paksem kui vesi!

Mul tuleb igalt poolt nahka maha - selliste suurte latakate kaupa :) See on nagu selline uuestisynd mones mo'ttes.



pühapäev, 7. veebruar 2010

reede, 5. veebruar 2010

Nyyd olemegi yhel saarel. Siin on palju rahvast ka. Oleme 2 pa'eva snorgeldanud aga midagi va'ga erilist ei ole. Vorreldes eelmise aasia reisi snorgeldamisega on kesisem tunduvalt. Aga muidu on ilus koht. Ta'na ainult kogemata korvetasin ennast a'ra pa'ikese ka'es. Mo'tlesin, et olen juba pa'ikest saanud kyll ja eriti ei muretsenud aga moned kohad ikka ei olnud - na'iteks polveo'ndlad... nyyd kui pysti tousen on selline tunne, nagu nahk ka'riseks sealt... Ka'el on yks laik kust nahk oli just maha tulnud, nyyd po'letasin selle uuesti a'ra, ilmselt tuleb nahk ja'lle maha sealt - varsti on auk ilmselt selle kohapeal.
Turisti kohtade ja tavaliste kohtade vahe on siin ikka va'ga suur. Kui mujal ko'ik inimesed kogunevad sind vaatama ja hyyavad midagi, siis siin ei tee inimesed sust va'lja, va'ljaarvatud muidugi need kes sulle midagi tahavad myya. Ta'na siis votsime kanuu ja soitsime yhele rahulikumale saarele maqga... seal oligi nii, et muidu nagu aasia kyla ikka aga inimesed ei tule ise suhtlema - mingis mo'ttes vahelduseks muidugi on see tore ka... saab rohkem oma mo'tteid mo'elda ja ko'rvalt vaadata nende loomulikku igapa'eva elu. Ta'na tekkis meil arutelu, vaadates kohalikke loomi ringi sagimas, et kui ma oleks kana, aga oma mo'istusega, et kuidas siis oleks. Et kas suudaks inimestele kuidagi teatavaks teha, et ma olen inimese mo'istusega vo'i nad ei saaks sellest aru ja teeks ikkagi must suppi lo'puks. Vo'i siis kui o'nnestuks midagi erilist teha, siis vo'ibolla saaks minust hoopis kanajumal kohalike jaoks, sest siin on pa'ris palju hindusid. Muidugi oleks ka palju probleeme sellises olekus - kuidas na'iteks kuke ka'est minema paa'seda?! Ja siis kui olen munenud muna, noh olles kana, et huvitav kas siis on kuidagi emotsionaalselt raske vaadata kui inimesed selle a'ra soo;vad vo'i on suva? noh igatahes palju kysimusi... ja kusjuures pa'rast seda arutelu tuligi yks kana ja vaatas meid, vaatas pikalt... pa'riselt!
Muideks siin saartel on ko'ikide kasside sabad a'ra loigatud - miks seda ei olegi veel teada saanud. Poisid ytlesid, et neid syyakse koos maagiliste seentega aga ma arvan et nad tahtsid meile nalja teha.

teisipäev, 2. veebruar 2010

esmaspäev, 1. veebruar 2010

natuke kui nyyd ajas tagasi minna, siis kui me sealt dsungli saarelt a'ra la'ksime, selle puust laevaga, nagu juba varem mainitud, siis olime meiegi seekord nagu silgud pytis. Oli kahtlemata va'ga huvitav seal niimoodi olla - osa rahvast, nagu o;eldakse voi noh ma ytlen nii. Laeval kohtasime yhte norra meest, kes oli elanud aasta nende pa'ris toeliste pa'rismaalaste juures, kes ikka pidid veel kusagil saare taga otsas olema. Tema ka'est oli va'ga huvitav kysida ko'ike seda, mida ta on kogenud ja ta nagu oligi meie ideaal, kes tegi teoks selle mis meil ebao'nnestus. Samas pean tunnistama, et ei tea kas ise viitsiks niikaua elada sellises kohas. Norra mehel oli ka yks pa'rimaalane seal laevas kaasas, kes siis esimest korda nyyd suuremale saarele la'ks. Kunagi peaks sellest koigest ka yks dokumentaalfilm valmima.
Samal ajal kui mina selle norra mehega raa'kisin, voi noh lyhemalt o"eldes, et mitte koguaeg o'elda norra mees, norrakaga raa'kisin, vo'i siis juttu ajasin vo'ib ka o'elda, said moned meie seast ja'lgida kuidas kohalikud moslemid tegid mingit imelikku palvust, mille ka'igus kuidagi yritati viia ekstaasi yhte naist aga jah, ma seda kahjuks ise ei na'inud. Siis lo'puks ma la'ksin pytti nagu silk, et magada. Ko'ik magasid sealr risti ra'sti kes kus sai, kauba vahel mida oli ka palju. Eriti palju oli muideks banaane. Laeva kylje uksed olid lahti ja tuul puhus sealt mahedalt, seal oli tore istuda ja mo'elda, et kui kukuks va'lja, et kas siis upuks a'ra voi ei upuks.
Kui jo'udsime yle vee, siis kiiresti kiiresti so'itsime uude linna, ikka et oleks vaheldust. Seal me natuke aega ei teadnud mida tegema hakata. Ka'isime haiglat vaatamas, nagu ma juba lyhidalt kirjutasin, nyyd markusel ikka parem juba. Soo'mas ka'ime ka ikka aegajalt - osalt sellepa'rast, et proovida uusi toite, osalt selle pa'rast, et ko'ht la'heb tyhjaks. Selle linna ko'rval oli yks suur ma'gi, vulkaanima'gi. Otsustasime sinna otsa ronida ja kuna mingi traditsioon on, et sinna peab oo;sel minema siis me ka otsustasime oo;sel minna. Giidi ei vo'tnud, kuigi ko'ik ka'sikisd meil teda votta aga me ei tahtnud, osalt sellepa'rast et la'heb palju raha, osalt sellepa'rast, et siis ei saa teha seda mida ise tahad. Pealegi kuna ma'gin oli nii linna la'hedal, siis oli seal ha'sti palju ka'ijaid, noh mitte hetkel, vaid nii yldiselt. Nii oligi, et kui ei saanud aru kust minna tuleb, pidi vaatama kuhu prygi rada la'heb. Jo'udsime kella 12 oo;sel peaaegu tippu. Siis tuli eemalt a'ike ja me hakkasime kartme, et ja'rsku loo'b meile sisse ja ja'ime toppama. Ma siis tahtsin teha va'lgust pilti, mille peale muidugi a'ike ja'i ja'rgi kohe. Noh, mul natuke see plaan tegelt oligi, sest need asjad ikka nii toimivad, et seda mida tahad ei saa, siis tulebki kaval olla. La'ksime edasi ja sattusime kokku kohalike poistega, kes seal juba paar pa'eva telkisid. Nad pakkusid meile kohvi ja ajasime juttu. Suisa isegi laulsime vastastiku laule. Siis magasime paar tundi ja la'ksime ta'itsa tippu, et n'ha pa'ikseto'usu. Pa'ike to'usiski ja me na'gimegi seda. Nii oligi la'inud meie plaan korda. Yllatuseks veel oli see, et seal toesti olid ka vulkaani sellised augud mis tossasid ja yks oli eriti sygav ja ja'rskude servadega. Ma polnudki enne nii vulkaani moodi vulkaani na'inud. Siis veel niisama natuke passisime seal yleval ja vaatasime kuidas pilved igaltpoolt tulid. Siis la'ksime alla ja so'itsime yhe imeliku ja'rve aa'rde mis asus ma'gede keskel yhes suures augus. Buss so'itis pool tundi sinkavonka sinna alla. Ujusime ja'rves ja ko'ik oli rahulik. Ja'rsku aga tousis tuul... ta'iesti imelik, pa'ike paistis ja ko'ik oli nagu ennegi ainult tuul la'ks ja'rjest tugevamaks. Samuti oli seal yks koer, kes hakkas kuidagi imelikult ka'ituma. Noh, me saime kohe aru, et nyyd pole muud kui et yks looduskatastroof on tulemas. Just natuke enne tuule tousu oli markus ka tunnetanud va'ikest maava'rinat, mida mina kyll ei tundunud, aga yks kohalik ka ytles, etnagu oli olnud. Niisiis la'ks tuul muutkui veel va'ga eriti juba ko'vaks ja me otsustasime minna ja'rve juurest majade juurde. Siis hakkas sadama ka veel ja yks kohalik kullakaevur kutsus meid enda majja ja andis kohvi. Vahepeal loojus pa'ike ja taevas la'ks ebatavaliselt oranziks (ma ei tea ta'pselt kuidas seda va'rvi kirjutatakse). Siis meil oli tekkinud vahepeal veel yks so'ber kes viis meid autoga linna tagasi. SUures paduvihmas soitsime ja see oli selline hirmus kihutaja mees aga o'nneks suht osav. Ta raa'kis, et sellise vihmaga voib see tee lihtsalt a'ra vajuda, et eelmise sajuga oli tekkinud teisel pool ja'rve maalihe - meil tekkis natuke hirm. Ilmselt seda see koer ette ennustaski. O'nneks siiski maa ei lihkunud ja jo'udsime tagasi koju, kust siis ja'rgmisel pa'val juba Balile lendasime.
Praegu siis oleme endiselt balil. 2 pa'eva oleme surfanud. Noh natuke vahel saame laua peale pysti ka aga eks ta ikka nigelalt va'lja tuleb. Profid raa'givad, et selles kohas kus me oleme ikka lained pole ka va'ga head, kyllap ons to'esti see viga. Muud midagi siin ei oskagi teha. Pyhapa'eval ka'isime kirikus kus oli inglise keelne teenistus. Sealt saime endale yhe hiinlasest sobra, kellega pa'rast ka korra kokku saime. Peale surfamise oleme ka'inud paar korda massaazis, kuna siin on tund aega ~ 40-50 krooni. Ko'ige populaarsem na'ikse olevat jalamassaaz. Proovisime seda ka, aga seal ma'e otsas ka'imisest olid lihased haiged nii et ma ikka paar korda karjatasin ka kui see massaaziinimene mu saa'remarja pigistas.
Homme vist vo'tame motikad ja nats so'idame ringi - kusagil olla veel eriti suured lained, siis tahaks na'ha neid. Ja kuna lennukist oli na'ha et vahetult enne maandumist lendas lennuk yle maantee, siis sinna tahaks ka minna lennukite maandumist ja tousmist vaatama. Siis vist la'hme teisele saarele snorgeldama.
Loodan, et eestis on ikka ko'ik ilusasti!