Uusmeremaal on sügis. Puud on kollased ja vahel hommikuti on väljas samasugune lõhn nagu siis kui maalt kooli minema hakkasin. See on väga võimas lõhn, ei teagi miks nii mõjuv. Võibolla sellepärast, et sügisel kooli minnes oli alati väike ärevus sees või siis millegi muu pärast. Aga kodusem on see küll kui austraalia soojus. Kaks asja hakkavad mulle selle reisi peale pärale jõudma. Üks on see, et mida ekvaatorist kaugemale, seda külmem... muidu tundus ikka et mida põhjapoole seda külmem aga lõunapool on ka külmem. Ja siis teine asi on, et inimestele meeldib rääkida sellest, mis neid huvitab.
Kui austraalias olime, siis jäi sinna aega palju igasuguseid pühi - jõulupühad ja eesti vabariigi aastapäeva püha ja ülestõusmispühad, mida ühel tapamaja töötajal siiski lihavõtte pühadeks on sobilik kutsuda. Enne tulekut mõtlesin, et võibolla on pühade ajal välismaal olles just kuidagi võimsam tunne, et siis kui tähistad võõral maal samamoodi kui kodus, siis nagu oleksidki kodus käimas, aga mitte. Jõuluajal ei olnud jõulu tunnet. Nagu tavaline päev. Paar korda mul tuli jõulutunne alles 3 kuud pärast seal lihakombinaadi laos, kus temperatuur jääb nii 0 kraadi ringi. Seal ma vahepeal liimisin kaste ja see külmus ja liimi lõhn kuidagi natuke lõid mingi meeleolu. Lihakastid olid nagu suur kingipakkide rodu, mis muudkui liikusid linti mööda kuuse alla.
Vabariigi aasta päeval tegime vähemalt niipalju, et valmistasime Liisi näpunäidete järgi enda riietest eesti lipu, mis siis majapeal uhkel või vähemuhkelt lehvis veel päris pikalt. Aga noh, see oliga laias laastus kõik. Ei väga ülevaid tundeid ei tulnud ja isamaalisi laule ka ei tulnud. Ülestõusmis pühadel ma juba teadsin ette, et võib nii minna, et midagi ei tule. Siis ostsin julmalt eelmine päev endale kuus muna. Munade värvimiseni siiski ei jõudnud. Aga see ei olegi kõige tähtsam, sest kõige tähtsam on koksimine. Kui aga hommikul ärkasime üles, siis olid kõik kusagile välja läinud, nii et asi lõppes sellega, et minu parem käsi koksis minu vasaku käega. Õhtu poole tegelikult oli ikka selline väike "pereringis" koksimine ka ja Anni isegi kuidagi koortega neid mune värvis... nii et ikka püha pühalt veidi paremuse poole on läinud. Mis ma tahtsin öelda on see, et peab olema ikka õige keskkond ja siis tulevad ka õiged tunded nagu see koolitunne mul tuli seal teksti ülevamal pool kui külmem ilm oli.