Mõtlesin, et teen teile väikese üllatuse ja kirjutan kohe teise postituse veel. Tehases endiselt lähvad kirsid samamoodi sõidavad ringi. Homme on jõululaupäev ja siis on poolik päev ja saamegi selle tööga ühelepoole. Ikka jään sellele meie ülemusele vahele päris tihti - kas kirsi söömisega või mõne muu asjaga. Seal vahest igavusest teeme nii, et kui liinid seisavad saab joonistada kirsidest pilte või ehitada torni, et siis kes sinust järgmine on, siis tal on huvitav kui tuleb mingi muster või midagi. Siis ükskord oli nii, et meie ülemus tuli ja hakkas mind kurja näoga vaatama, aga ma ei pannud tähele umbes 2 minutid... siis kõik ümberringi juba nägid ja neil oli naljakas. Eile oli nii, et vähem inimesi oli tööl ja pidi kõvasti rabelema selle pärast. Siis nad aga jätsid viimase 5min pausi ära. See on nii raske kui oled oodanud seda tund aega ja siis millegi pärast seda ei tule. Ma sain sisemiselt päris vihaseks selle pärast ja mõtlesin, et protestiks sellise ebaõigluse vastu viskan ühe ilusa kirsi minema sinna halbade kirsside kraavi. No ja siis viskasingi, aga täpselt kaks sekundit hiljem oli ülemus juba kohal ja vahel ta kontrollib milliseid kirsse ära visatakse ja siis just võttis kohe peoga sealt kraavist ja leidis selle ilusa kirsi üles. See oli nii väike tõenäosus, et niimoodi juhtuda saab. Aga tegelt ta ei ole kuri midagi - rohkem nüüd juba naeru näoga ütleb neid asju vahel.
Õhtuti oma ööbimiskohas teeme ühiselt süüa.



Minu panus küll suhteliselt väike on olnud aga vahest harva ikka midagi olen pooleks lõiganud... Anni on ikka rohkem teinud süüa ja teised. Ma eriti ei oska ise teha, oli küll plaanis õppida aga praegu on nii pikad päevad, et siis pole jaksu. Aga ühised söögid tulevad väga head... oleme teinud suppi ja pannkooke ja kana ja kui rootslased olid, siis nad tegid mingit rootsi rahvustoitu. Eile oli meil külas üks tai tüdruk, kes siis õpetas meile oma maa sööke tegema. Aasialased üldse teevad igasugu peent süüa koguaeg - ikka mingi 3-4 erinevat asja ühe söögikorra jaoks. Meile ta tegi ka väga head asja. Meie vaatasime kõrvalt ja õppisime ja vahepeal laulsime niisama ka ajaviiteks.



Täna käisin neljanda advendi puhul kirikus õhtusel teenistusel - see oli selline hästi lühike ja natuke kuidagi formaalne... Õhtusöögiks tegime eesti kartuli salatit, mis oli küll koduselt hea ja panime 4 küünalt ka põlema. Pärast käisime vaatamas jõulukaunistustega majasid - enamus väga ei ole kaunistatud aga osa on jällegi ülikülluslikult ja siis need on kohe vaatamisväärsused ka kohalike elanike silmis ja ikka inimesi käib seal.



Helistasin Ricale - ta on ka nüüd juba 2 nädalat olnud austraalias - tore oli rääkida taga.
Üks tore asi juhtus veel paar päeva tagasi. Nägin poes ühte last. Selline lugu oligi. Aga see oli hästi armas laps - seisis püsti kärus ja oli natuke mängu nuku moodi, naeratas laialt ja vaatas mulle otsa - noh, ma ei oskagi kirjeldada eriti aga lihtsalt sain suure elamuse sellest. Vahel on tavalised asjad millegi pärast erilised. Oh oleks olnud ainult fotokas kaasas. Meenusid kõik eesti armsad lapsed keda kahjuks nüüd pikalt ei näe...
Soovin siis kõigile toredaid jõule ja uut aastat, mis niikuinii ka tuleb. Lumega on teil vist suhteliselt kehvasti aga vähemalt on teil kuuskesid.
No nüüd on juba teine jõulupüha aga ikka ei ole veel ära postitanud... Viimane päev tehases oli ära ja sinna tuli ka jõulumees. Oh, siis oli alles nalja ja naeru ja küpseõunu taevani.


Peale seda  sõitsime koos eestlastega jõule pidama mingi 150 km kaugusesse kohta. Seal elas üks vanem mees, kes pidas restorani, siis olime talle abiks söögitegemisel ja saime ise ka süüa ja ööbida. Tal oli armas väike tütar, keda siis sai mõnuga pildistada. Päris huvitav oli näha väikese restorani köögi köögipoolt... süüa saime palju jaksasime...



sõitsime ringi ka veidi ja nägime looduse ilu ja kängurude ilu, keda seal ühes kohas oli hästi palju. Jõululaupäeval käisime katoliku kirikus, kus oli suhteliselt igav ja kuidagi mittejõululik. Tagasi teel hüples üks känguru meie auto kõrval - eestis seda ei ole juhtunud!
Nüüd siis alustame sõitu melbourni poole. Kõike paremat!

Tsau. Kirsikorjamine sai täna läbi. Viimase päeva puhul anti meile praevorsti ja praeliha ja cocacoolat. Nüüd kolisime uude kohta. Selleks kohaks on üks vana haigla.... see on päris punkar - ruumi on laialt ja rahvast on nii kümne inimese ringis. seal on ka üks mõnus katusealune kus saab istuda ja mis on nagu elutoaks. Homsest hakkame pakkima kirse... see ilmselt natukse igavam töö, selline tõeline liinitöö - - ootan homset põnevusega kuna olen juba ammu igatsenud proovida tööd tehases - ehk see ongi midagi sellist. Mis siis selle 3 töönädala kohta öelda: tore töö... ei olnud füüsiliselt raske ja miskipärast ka ära ei tüüdanud. Igal hommikul tõusime u. kella 5 (kolm nädalat iga hommik!). See on minu isiklik rekord ja arvan, et isegi Hanna Parmanil pole sarnast tulemust ette näidata, võibolla isegi trumpasin Rauli üle. Uus töö hakkab kell 8, nii et ei teagi kas nutta või naerda. Vabal ajal oleme käinud põhiliselt mäkdoonaltsis... natuke sõitsime ka ringi ühe mikrobussiga looduses. Meil on siin mõned sõbrad tekkinud:
Juhan - rootsi poiss kellel on buss. Ta on nelipühi kirikust muideks. Kohalikus kirikus oleme käinud 2 korda ja ükskord kodugrupis.
Ake ja Natali - rootsi poiss ja tüdruk. Lähvad varsti surfama mereäärde ja üldse plaanivad teha igasuguseid veeprotseduure.
Mati ja Liisi - eesti poiss ja tüdruk. Mati. Minu nimega - esimest korda näen kusjuures enamvähem oma kanti vanusega Matit. Naljakas on kuulda küll kui teda kutsutakse ja päris mõnus on teda kutsuda unematiks või lihtsalt küsida kus võti on.

Vahepeal proovisime ühe päeva ka sellist tööd nagu tinning. See tähedab seda, et käid ploomi põõsaste vahel, mis ei ole veel valmis ja siis rapsid ja rüüstad neid, nii et osa ploomid maha kukuvad. Et pidi siis kuidagi kasulik olema - see on eriti lihtne töö ju minu arust.
Kirsi korjamisega oli nii, et Anni muudkui korjas rohkem kui mina. Kohe esimesest päevast alates. Lõpuks ta oli juba farmis kuulus - võõrad inimesed kui nendega rääkida, siis juba teadsid et anni korjab palju. Ei jõudnudki nii kaugele, et talle pähe teha. Huvitav küll kuidas tal nii kiirelt läheb... mõtlen et arvatavasti on asi selles, et meestel on nii suured käed, et siis on ju raske väikest marja sõrmede vahele saada. Seal uues kohas saab meil olema tunnipalk - u. 160 krooni tunnist. Mõtlesime, et vast siis jääme kuni jõuluni siia ja siis peale jõule lähme melbourni - seal on eesti päevad. Aga jah, niigi siin eestlasi ikka oleme kohanud. Kokku 11 eestlast - ja seda alles olles ainult ühes farmis ja 3 nädala jooksul... muidugi üks neist ütles, et ta ei näinud 9 kuu jooksul kedagi.
Singapuri reisist jäi mul kirjutamata üks õpetlik lugu. Ostsin sealt endale fotoka. Seal on kuulu järgi kõik tehnika väga odav ja oligi nii. Käisin ja küsisin erinevatest kohtadest hindu ja kõige paremad olid ühes suures kaubamajas, mis iseenesest oli rohkem sellist turu tüüpi, et sai tingida ka seal. Ja siis nii juhtuski, et küsisin jälle ühest suvalisest boksist hindu ja seal siis mees ütles, et ütle, mis on parim pakkumine siiamaani mis oled saanud ja me pakume parema - inglise keeles ütles. No ja siis tegigi parema pakkumise. Ma siis põhimõtteliselt jäin nõusse. Lisaks veel kauba peale lubasid anda fotoka koti ja 2G mälukaardi. No ja kui kaup nagu oli justkui koos siis nad kohe tahtsid krediitkaarti ja ma kah siis mõtlesin, et okei ja otsekui kiskusid selle mu käest ja tegid arve ära. No ja siis oligi korras. Mehed olid nagu muutunud mehed... seal lõpuks oli kokku neid 5. Tõid siis fotoka ja hoopis ühe odavama objektiivi. Kui ütlesin, et juttu oli teisest, siis tegi mees suured silmad ja ütles, et nemad said aru, et oli see odavam ja et kallimat küll ei saa. Kui mainisin mälukaarti, siis võttis mees kusagilt ühe 8M kaardi ja ütles palun väga. Muudkui üritasin neile selgitada aga selle asemel, et mind kuulata hakkasin nad mulle hoopis veel mingit filtrit ja lisaakut pähe määrima. Hirmus tunne päris tuli peale - raha oled maksnud ja su ees on 5 meest, kes muudkui ajavad sulle mingit täiesti teist juttu ja eelmisest kokkuleppest justkui keegi midagi kuulnud ei olnud... Mingi pool tundi nendega seal jupsisime. Õnneks lõppes kõik õnnelikult ja saime ikka need asjad suure vaevaga, mis tahtsime. Olgu siin siis teile õpetuseks, et ei tohi lasta endal krediitkaarti käest rebida nii kergelt. Praegu siis ongi kaamera, aga ega väga ei oska pilti teha - - üritan vabadel hetkedel midagi lugeda ja vast hakkavad siis mingid normaalsemad pildid kunagi tulema.
Singapuris oli mulle üllatuseks veel see, et seal elasid hiinlased või noh aasialased aga ütleme lihtsuse mõttes hiinlased. Mul unus see täidsa ära kuna sri lankal olid kõik sellised tumedad. Esimest korda kus siis olin hiinlastega riigis - oli väga põnev neid vaadata. Üllatas veel see, et ikka olete vast teiegi kuulnud, et hiinlased on väikesed - seal olid aga päris suured - - kohe mitu minust pikemat tüdrukut tuli vastu. Säh siis sulle, et saad käia nende keskel nagu suur mees.... Siin jällegi on korealasi palju, need on küll lühiksed... ei tea siis, neid vist mitut eri sorti olemas ilmselt.
Ööbisime seal ühe aasia tüdruku juures, kes elas 17-ndal korrusel... majast välja tulles soovitas ta meil käia mööda katuse aluseid, et enesetapjad meile pähe ei kukuks. Meelde jäi veel üks turu moodi söögikoht, kus siit ja sealt tellid toitu ja siis kõik tuuakse sulle sinu lauda kätte igalt poolt väikestest kioskitest - omamoodi.
Mõnda kängurut olen ka näinud kui olen jooksmas käinud. Ühest isegi sain pilti teha aga natsake udune tuli. Üldiselt leidsin väga ilusa jooksmise raja... siin on ilusad sinised lilled igalpool, mis kasvasid ka selle tee ääres kus jooksin - nagu keegi oleks istutanud. Ja siis suured lagedad väljad ümber, lambad söövad ja jänkule ma jõulud teen, jänkud hüppavad. Päikese loojangud on ka ilusad siin - taevas läheb iga päev ise värvi ja pilved on kuidagi lahedad ka. Mõtlen, et kahju, et Tiidrek läheb aafrikasse, võiks tulla hoopis siia, kuigi see on väga lahe, et ta aafrikasse läheb iseenesest ja Maili ka ja Kaarel ka.
Head jõulu ootamis aega teile siis ja me ka ootame... naljakas on vaadata neid jõulukaunistusi siin tavaliste puude otsas - rohkem nagu nali. Annil on üks jõulu CD kaasas, äkki see aitab meeleolu luua - praegu kuulan seda, aga mingit meeleolu küll ei ole.

Nüüd on tegelikult aeg juba edasi läinud sellest kui ma seda postitust hakkasin kirjutama... Oleme praeguseks töödanud u. juba nädal aega seal tehases. Töö seisneb selles, et on lint kuhu kukuvad ühest torust kirsid ja siis hakkavad seal lindi peal sinust mööda sõitma. Sina siis pead vaatama ja siblima kätega nende sees ja kui leiad paha kirsi siis tuleb see ühte kraavi visata mille põhjas ka liigub lint, mis viib pahad kirsid prügimäele. Lahe on see, et seal on meil ka üks ülemus, kes siis käib muutkui kontrollimas. Ta on selline väga stiilne - üks aasia naine, taist, ja siis ta on päris kuri. Nii et tekitabki tunde nagu oleks kusagil hiina tehases ja nii väga paljud inimesed elavadki oma elu... kusjuures raha ka eriti ei saa (ühte dok. filmi kunagi nägin selle kohta). See tädi jah algul tuli ja siis nagu nukitsamehes, kus see nõiamoor otsis Kusti rohu hunnikust väikese porgandi, siis tema võtab ühe kirsi, mis on sul jäänud nägemata ja paneb sulle sinna ninaette ja kuni sa vaatad, et mis ta sulle sinna pani, siis juba läheb teine paha kirss sust mööda ja siis ta võtab selle ja paneb sulle jälle ette.... mulle esimesel päeval ütles, et: there will be no tomorrow! Aga mulle ikka meeldib kui ta tuleb... vaata, et vahel meelegagi teed aeglasemalt, et ta tuleks, sest muidu on kole igav. Kokku kaheksa tundi sõidavad need kirsid sul muutkui ninaeest läbi ja see ongi kogu töö. Algul läks süda ka pahaks peaaegu sellest, et nad koguaeg liikusid. Ja praegugi on, et kui liin jääb seisma tekib tunne, et nagu hakkaks tagurpidi liikuma. Ja üleüldse kui vaatad siis vahepeal tundub, et liin seisab ja tehas liigub või siis et ise liigud ja kirsid seisavad.
Vahepeal läheb nii igavaks, et mõtted saavad otsa. Pleierit kuulame. Algul on iga kahe tunni tagant paus ja siis on iga tunni tagant. Pauside ajal tuleb mul natuke keskkooli tunne peale - seal ka olid ju söögivahetunnid ja muidu vahetunnid. Kunagi Anniga vaidlesime, et kas selline liini töö on raske või kerge. Ma arvasin, et on kerge, Anni arvas, et on raske, erapooletuid ei olnud. Ja tuleb tunnistada, et tal vist oli sootuks õigus, sest kuidagi rohkem väsinud oleme kõik kui peale korjamist. Algul jäi kael ka jube kangeks. Aga nagu ma ikka alati lõppu lisan, siis jällegi uus kogemus see minu jaoks on ja teades, et seda väga pikalt tegema ei pea on iga igavletud minut puhas nauding (noh nii naljaga öeldes)
Vahepeal sõitsid meie rootsi sõbrad ära ja nüüd on nende asemel kaks uut eesti sõpra. Nende kaudu tegelikult saimegi selle tehase töö. Nüüd koos teeme süüa igal õhtul ja päris kodune niimoodi. Eile vaatasin Gerdi reisi pilte ja ta oli käinud juba igasugu vihmametsades ja siis tuli selline tunne peale, et tahaks ka austraaliasse. Teisest küljest oli jälle hea tõdeda, et ma olengi siin. Nii et vast varsti saab ringi käia rohkem ka ise ja näha seda isevärki maad. Üks possum või mingi siukse nimega loom ronib meil maja ümber. Nagu poolenist väike karu või siis hästi suur hiir - ja väga inimest ei karda ka.

Mõned päevad hiljem kuulsime meiegi siin Tarmo õnnetusest ja oleme kurvad koos Teiega. Nüüd sellest juba üle nädala möödas. Olge siis kõik endiselt Maqle ja ta perele toeks ja lohutuseks, sest rasked ajad on kindlasti osalt veel ees. Ise rääkisin Tarmoga viimast korda reisi ajal vist Eva messengerist. Ta küsis, et kus me täpselt oleme, et saaks siis palvetada meie eest õiges suunas. Sellise sõbraliku ja abivalmina ta mulle meelde jääbki. ... alati jagus aega, et tuua laste külalistele tassike teed!

Panen ka siia oma telefoni. See on siis austraalia nr. +61488092954. Kes oskab võib sellist asja teha, et helistada meile läbi skaibi. Kuldar sai sellega hakkama ja täiesti toimis. Algul ei saanud tükk aega aru, et ta helistab, kuna pole telefoni helisemisega enam harjunud. Siis ei tundnud teda kohe häälest äragi... aga väga tore et helistasid! Võite teisedki vahel proovida, kõne hind võist tuleb veidi kallim kui tavaline mobiili kõne aga mitte väga kallis. Praegu nii, et 8st u. kella 18ni oleme tööl, et siis meie õhtupoole ja teie hommiku poole on meil vaba aeg.
Praegu siis niipalju. Olge tublid.

sri lankast ja hetkeseisust

jäin eelmine kord pooleli sinna, et olime jõudnud sri lankale. Anni oma blogis kirjutaski teile, mis seal kõik juhtus. Ma räägin omalt poolt, mis mulle meelde jäi. 
Soe oli. Sellest ei ole ma siiani üle saanud. Ka öösel oli soe. Magades oli ka soe ja vesi oli soe. See ongi maa mida kutsutakse lõunamaaks, või kui mõtled et tahaks kuhugi soojale maale, siis see maa - soe maa. Niiske ja soe, natuke teistmoodi kui meil, ei olnud väga palju seda kõrvetavat, rohkem nagu lämmatavat oli. Aga ei teagi, kas ilmad läksid päev päevalt jahetamaks, või me lihtsalt harjusime, aga mõne päeva pärast ei olnud enam nii hull kui alguses. Mereääres oli tuult ja seal oli tore. Teadsin, et seal kõik ikka kõrvetavad ennast ära ja siis esimesel päeval ei kõrvetantki aga teisel päval nii ootamatult kuidagi hommikul vara korra käisin mereääres, anni veel magas ja ikka kõrvetasin ennast ära. Rannas olid multifilmi krabid - sellised kes kõnnivad külg ees ja kellel on silmad pulkade otsas -- inimest nähes jooksevad nad auku peitu väga kiiret. Peale mõnda päeva mereääres sõitsime nende pealinna. Hästi palju rahvast, hästi kitsas ja autosid hästi palju ja räpane ja palav - - väga väsitav oli seal olla. Kõik need kohalikud inimesed tahavad siis sulle müüa kõiksugu asju ja viia sind oma nende kolmerattaliste autodega ja siis muutkui küsivad ja sõidavad sulle risti ette. Iseenesest on toredad inimesed... kohe hakkavad juttu rääkima ja küsivad kõik mis maalt ma olen ja muid küsimusi ja vahel kohe niipalju, et vaatad et oledki endale uue sõbra leidnud aga siis ikkagi lõpuks tuleb välja et ta tahab sulle tuuri teha või siis võtab kusagilt mingi ahvipärdiku välja ja no ikka tahab sulle müüa midagi.... ikka üritasime nendega kaubelda kaa ja hindasid alla tingida, aga eks ilmselt enamustes kohtades ikka saime nö. petta. Samas jällegi eestiga võrreldes olid hinnad odavad ja natuke rohkem maksmist võiks ka annetusena võtta. Ükskord läksin päris närvi nende peale... Tahtsime veel minna enne pimeda saabumist teeistandusi vaatama ja seal nad siis olid ligi kümmekond tuk-tuki meest (noh selle väikese auto) sulle juba eemalt naeratamas. Siis kõige naeratavamale mehele ütlesin, et tahme sõita paar kilomeetrit edasi teeistanduse juurde. See vist ei saand aru midagi ja ütles mingi hullu hinna, noh seda ei saand aru et me nii lähedale tahtsime. Noh ma siis ei olnud nõus ja seletasin uuesti. Selleks ajaks oli meie ümber juba kõik need kümme meest, kes üksteise võidu kõike seletasid ja tõlkisid teineteisele. Koguaeg nagu kõik noogutasid ja said kõigest aru aga midagi aru nad ei saanud. Kui ma juba kümnendat korda seletasin lihtsalt, et 1 km ja siis näitasin mis suunas ja selle peale jälle keegi küsis: "Were to u want to go" siis lihtsalt hakkasime jala minema ja pärast siis istusime ikkagi ühe auto peale, mis meile sealt järgi kimas. Teeistandused mulle väga meeldisid. Selline kupliline maastik ja kõik ühetaoliselt ägedalt roheline. Ja suured väljad sellised. Jube lahe. Väga ilus oli juba rongiga sõites neid vaadata. Nad asuvad seal saare keskel ja seal on mägisem. Laenasin annnilt fotoka ja läksin pildistama. Anni jäi mehega juttu vestma. Käisin ja tegin pilte kuni jõudsin mingite majadeni , mis olid sellised lagunend küla majad. Natuke vaatasin neid ja ja olin juba ära minemas kui järsku üks naine tuli välja ühest majast ja nähes et ma pildistan kohe tahtis tulla mulle poseerima. Seal oli mingi kahemeetrine järsak meie vahel nii et mina seisin kõrgemal. Algul ta üritas mulle kät anda ja mind sealt alla enda juurde tõmmata, aga kuna seal oli väga libe ja lihtsalt see järs sein siis ma ei tahtnud minna. Tädi aga ei kaotanud pead ja tormas majja sisse, kust tuli redeliga tagasi, mis küll päris üles ei ulatund aga tädi ei lasknud sellest endal pead norgu minna vaid kaapis ennast pool käpli minu juurde välja. Selle aja peale oli tulnud juba kogu küla seda nalja vaatama ja tädi sõbrannagi oli varsti sealsamas üleval. Tegin siis neist mõned pildid ka selle vaeva peale, mis nad olid minu pärast näinud ja lendasin selle tegevuse juures pikali korra, kuna seal oli nii libe. Külarahval oli seda nähes hea meel, sest vaevalt neil seal eriti tihti selliseid naljakaid lugusid juhtub. Ka mul oli tore seda külaelu seal niimoodi vaadata ja oleks aega olnud oleks tahtnud veelgi seal nendega koos aega veeta aga elu on mind õpetanud, et kui eesti tüdruk jääb musta mehega juttu ajama, tuleb igaks juhuks olla valvas. 
Eestis olles mäletan, et ikka mõtlesin, et kas austraalias tähed on ka teistsugused - et peaks ju olema, teisepool maagera teistmoodi. Siis seal juba üritasin vaadata. Ma eriti tähti ei tunne taevatähti aga noh vahel ikka olen omas tarkuses neid vaadanud. Leidsingi üles "sõela"- mis ma arvan, et peaks sõel olema ja siis "võtme" - mille ma ise olen niimoodi nimetanud. Need olid täpselt peakohal, suigus tavaliselt on nad kusagil servas rohkem. Ja suurt vankrit ei näinud. Samas ei näinud ka lõuna risti, mis kui võtta nüüd puhtalt nime järgi võiks ju olla, et kui oled lõunas siis näed taevas tähtedest moodustuvat risti. Nii et selline pluss-miinus leid oli seekord. 
Hospitaliti clubi ühe liigme juures ööbisime päris mitu ööd. Temaga saime kohe algul ühele peole, mis oli huvitav kogemus selliste keskealiste tööinimeste pidu. Sellel meie sõbral oli pere - naine ja kaks last. Lastel olid hästi suured silmad - see oli väga lahe näha neid lapsi, sest lapsed on juba niisamagi alati armsad. Kahjuks väga suureks sõbraks nendega ei saanud ja inglise keelt ka nad ju ei osanud aga sellist pere elu oli huvitav vaadata kõrvaltki. Mees sõidutas meid ringi nii linnas kui maal - vahepeal tal olid mingid autojuhid, kelle ta meid vedama pani. Käisime ka rohkem lõunapool ühes rannas kus sai peaaegu et surfata. Noh kuna mee olime algajad siis võtsime selle kehasurfi laua. Seal siis oled kõhuli peal ja tunne oli nagu mootorpaadiga sõidaks kui ikka selline suur korralik laine tuli. Algul oli natuke raaske saada pihta sellele õigele hetkele , et saada ilusti sinna laine peale.
Esimest korda käisin budistide templis - päris sümpaatsed olid needki. Mulle eriti meeldib see, et peab jalatsid ära võtma ja siis saab paljajalu käia. Huvitav on see kuidas nad toovad neid ohvriande --- lilli ja riisi ---- hästi palju on kujusid ühest mehest - kõik enamvähem samasugused, mõni on hästi suur.
Autoga sõites tavaliselt olid konditsioneerid alati - siis päris jahe lõpuks isegi hakkas teinekord ja kui väljas oli pilves, siis unustasid ära et on tegu lõunamaaga ja iga kord jälle suur üllatus kui seda soojust tunned mis tuleb . Palmid kasvavad seal ka ikka mitte nii nagu hispaanias, et üks palm kusagil on vaid ikka terve trobikond. Riisi põllud ka mulle meeldisid, sest nad olid nii naljakalt vee all kõik.
Mõtlen et näe, juba hakkavadki asjad ununema aga õnneks ikka tuli meelde üks tähtis asi. Käisime saare kõige kõrgema mäe otsas, mille nimi oi "maailma lõpp" - - mulle li see juba teine maailmalõpp paari nädala jooksul. Noh oli päris kõrge ja hilus ja nii, aga mis oli juba äge oli see, et järsku hakkasid sealt alt tulema pilved ja tulid nii kähku nagu ma veel eluski pole näinud. Eemalt vaatad, et alt poolt paar pilve tulevad sinu suunas ja juba 4 minuti pärast on nii, et midagi ei näe ja oled täiesti pilve sees. Tõsiselt äge.
Teistmoodi olid veel sääsed. Kui eestis lendab sääsk käe peale ja hakkab kohta otsima kuhu susata ja vahel käib mingi mitu minutit ringi siis siis lendavad sääsed nokk ees kohe sulle nahasisse kinni ja siis sellest tuleb ka palju täppe. Kätte ka neid ei saa sest nad lendavad väga kiirelt ära jälle ja siis jälle uude kohta kinni.
Üks asi juhtus veel (näe muutkui tuleb meelde). Jäin ükspäev korraks voodisse magama ja siis ärkasin sellepeale, et mul oli üks käsi otsast ära. Noh eks ta tegelikult oli surnud aga ma ei tundnud kuni õlani seda ja olin üleni unine, nii et siis tõesti ehmatasin. Ja hakkasin voodis ringi vaatama päris tõsimeeli, et kus mu käsi on. Ja natuke eemal siis see lebaski. Tõeliselt rõve tunne oli tõsta oma elutut kätt, teise käega padjapealt üles. Õnneks lõppes kõik õnnelikult.
Praeguseks oleme jõudnud austraaliasse juba. Melbourn on nagu tartu. Nii et te kõik kes tartus olete, oletegi samahästi kui melbournis - aint oodake suve, sest siin siiski lund ei ole. Elasime 3 päeva hostelis ja otsisime tööd netis... net oli raamatukogus - nagu tartu üliõpilasraamatukogu :)
Siis 2 päeva olime hosp. klubi mehe juures. Sellel oli uhke korter ja korteri juures veel jõusaal, tenniseplats ja ujula. Siis tegimegi kaks päeva sporti - mängisime vesitennispalli ligi 2 tundi nii et pärast kõik lihased haiged. Õhtuti tegime koos süüa. Siis järsku leidsime töö. Töö on kirsikorjamine ja melbournis 500km põhjasuunas. Väga head palka selle eest ei maksta aga samas kohapeal kulusid ka ei ole, sest magame telgis - väikeses ---- väga väikeses. Nii et saame anniga veel lähedasemaks. Homme on esimene tööpäev et siis näeb ja sellest on ka hea meel, et saab kirsse süüa. Teie kirjad on endiselt teretulnud ja suur rõõm, et mõned ongi kirjutanud!!!
Meil mõlemal kummitab laul "Mis maa see on". See oli ühest videost mille mu pere mulle saatis. 
Mis maa see on!

Helina juures elasin nagu kuninga kass - kui tahtsin olla eestis siis olin toas, kui tahtsin olla toas siis olin toas, kui hispaanias, siis läksin õue. Tegin tavalisi asju, sest enne olin mõelnud, et välismaal olekski olla tore just nii, et ei tee mitte turisti asju, mida peaks tegema vaid tavalisi asju - ja mul see õnnestus küll omajagu. Ühel päeval käisin kinos, ühel päeval käisin jooksmas, siis ühel päeval käisin yhel külas Helina sõbrannal ja siis ühel päeval käisime mängimas võrku pargis. Siis õhtuti ja hommikuti sõime koos ja see oli tore aeg. Helina tavaliselt kuidagi väga kiirelt tõi kusagilt toidud, nii et ei jõudnud talle appigi minna, mida ikka viisakusest oleks olnud ilus teha. Nii see elu seal läks, et kahjugi ära minna oli aga samas muidugi edasi minna ka põnev. Läksin siis ühel päeval Madriidi. Madriidis elab meie sõber Lisanna, kes seal elab juba teab mis ajast. Tal korter on kohe kesklinnas, nii et selle leidsin natuke igavalt kiiresti üles. Madriidis oli hästi palju inimesi. Igaüks tahtis teineteisest mööda minna, nii et siis oli tänavatel palju sagimist. Samuti oli seal igasugu pillimehi ja silmamoondajaid ja neid mehi, kes teesklevad et nad on kujud. Mulle sellised asjad pakuvad huvi ja istuda ja inimesi vaadata, ma vist juba olen maininud seda, on ainult rõõm. Imestust äratas see, et kui metroos mängisid pillimehed, siis see oli hästi kaugele kuulda - - hästi hästi kaugele, mitte lihtsalt noh kaugele. Lisannaga siis muudkui ajasime juttu, mis oli päris kosutav peale seda kuud aega mitte eriti rääkimist. Vahepeal olime juba nii tuusad, et lihtsalt istusime netis ja ei teinudki midagi erilist. Samas ikka käisime linnapeal ka. Lisanna oskas rääkida üllatavalt palju igasugu asjade kohta ja teadis kus on tähtsad majad. Üks hästi suur park oli seal, mis oli ilus ja korras ja mulle meeldis väga. See oli kõige uhkem park mida ma eluski olen näinud. Lisannaga oli hispaanias juhtunud selline asi, et kui ta enne eriti süüa ei teinud siis nüüd oli ta hakanud tegema ja sai minu silmis sellega ka kohe kuulsaks. Ta nimelt tegi igasugu huvitavaid asju - nii pool oma leiutisi, mis kõik olid head. Lõunad olid nii, et hakkasime sööma sööki ja siis ta läks korra kööki ja tuli jälle mingi uue toiduga tagasi mille ta oli praadinud. Eriti head olid ühe vanaks läind saia tükid, mille ta kuidagi huvitavaks tegi oma kokkakunstiga. Igatahes mul tekkis tahe teha ise ka edaspidi keerulisemat sööki. Madriidist läksin Istanbuli, Londonis olin öö lennujaamas. Tahtsin seal oma arvutist vaadata filme ja natuke närvi ajas see, et seal olid teistmoodi pistikud. Vaatasin filmi "Terminal" olles ise terminalis - heh.
Istanbuli jõudes, ei teadnud täpselt seda mida edasi teha, sest mul oli küll külalislahkuse klubist üks sõber valmis vaadatud, aga täpselt ei teadnud kus ta elab ja istanbul osutus ka väga suureks linnaks, kus on aasia pool ja euroopa pool. Hakkasin siis umbes minema ühe bussiga mingis suunas ja mu hea õde Ene saatis mulle täpsema aadressi vahepeal sõnumiga. Siis leidsin üles õige koha - see oli kohalik ortopeedia haigla, kus Ahmed parajasti oli öövalves. Oli huvitav näha natuke nende haiglat ja töötingimusi. Siis ta vahepeal viis mu oma koju ja läks ise tööle tagasi. Oli töödanud juba järjest 5 ööd. Siis hommikul tuli ta koju ja siiski oli tal veel rammu minuga terve päev linnapeal kolada. Sõitsime ühe laevaga natuke ja käisime peatänaval. Oli palju asju meil ühiseid millest rääkida - ta oli fotograafia huviline lisaks meditsiinile ja ka arvutimees. Minu seal olles ostis ta oma arvutile järjekordse uue klaviatuuri - mäki oma, mida ta siis aegajalt käega silitas öeldes ise samal ajal vaikselt - "pleasure"! Järgmisel hommikul läks ta jälle tööle ja ma läksin siis omapead. Tahtsin minna ühte kuulsasse mosheese, sest ma kungagi enne ei olnud käinud üheski. Kui jõudsin sinna kohale, mis juhtus päris vara hommikul, siis seal ei olnudki peale minu kedagi ja ma olin seal üksinda majas. Vaikus ja rahu oli seal tänu sellele. Meeldis väga - vaip suur maas oli mõnus ja selline lihtne ja avar. Läksin siis edasi kuhu jalad viisid ja tuli välja, et ma olin käinud ikka kogemata ühes kuulsuseta moshees ja kuulsamais oli nii pikk järjekord et sinna ei viitsindki minna. Siis tuli Anni - tuli nagu leebe tuul ja tõi mulle nii mõnesuguseidki eesti asju ja mõned kingitusedki minu sünnipäevava puhuks, mille eest kõigile asjaosalistele suured tänud!! Oli siis alles rõõmu ja hõiskeid ja isamaalisi tundeid. Proovisin vaheldumisi kumb on parem kas must leib või kebab - no mõlemad olid suht head. Igatahes läksime me lennujaama ja hakkasime sõitma dubai poole. Lennuk oli uhkem kui muidu - ja suur ja lai. Rõõmu tegi see, et kõigil oli seal oma väike telekas ja sai isegi mängida arvuti mänge teiste reisijatega. Ka süüa sai. Dubais vaid hetkeks hingasime sisse ühe sõõmu lõunamaist õhku ja see tundus küll soe olema, kui kohe edasi lennujaama ja rutuga uuele lennukile, mis sri lanka suunas lendas. Jälle sama lennuk, sama telekas väike - oh rõõmu. Ja siis oligi hommik - - üks öö jäi suht vahele. Sri lanka. Inimesed olid kõik pruunid ja kuidagi kiitsakad juba lennujaamaski kes olid - aga silmad olid suured. Sõdureid oli ka - kuigi siin politsei näebki välja nagu sõjamees.
Kui lennujaama uksest välja astusime siis oligi midagi võimast nagu ma olin lootnud et on, noh midagi hoopis teistmoodi, ja oligi - - selline tunne oli nagu astuks eesti suvisel päeval kasvuhoonesse. Tõesti tõesti, niivõrd lämbe ja niiske, et vaata et pole midagi hingata - üle ootuste.... võtsime kohaliku bussi ja sõitsime lähmimasse linna - igal pool see palavus meie ümber - - - rohkem mul pole praegu mahti kirjutada, kuigi praegu juba hakkame sri lankalt varst ära
minema. Eks siis varsti jälle, kuigi ajas maas. Aga onne 13 seerjad tehakse ka ette a"ra enne kui telekas na'idatakse!

Käisin siis muutkui edasi. Nägin varsti seda eesti peret ka, kellest räägiti - olid leedukad :) See on nii tüüpiline, et öeldakse, ah ma just nägin ühte eestlast ja siis on kas lätlane, leedukas või soomlane. Selle vanema naiseestlasega ikka sattusin hiljem ka kokku ja paar päeva isegi käisime ühte jalga ja ajasime juttu. Ta oli hästi tark ja selline elurõõmus - töötanud kiidina terve elu ja siis teadis palju ka reisimisest. Andis mulle veel ühe rätiku, sest mul ei olnud mütsi. Hea inimene.
Tema käest siis uurisin neid traditsioone, et mida peab tegema kui kohale jõuab - ega ma ise ei teadnud sedagi, et sinna Jakoobuse kirikusse peab minema - seda vist Mari-liis ütles. Kuulsin siis, et kui jõuad ookeanini, peab põletama ära mingi asja või riideeseme mida oled rännul tarvitanud. Hiljem nägin ühte taani tädi, kes oli aru saanud, et peab kõik riided ära põletama ja sellepärast ei tahtnud minnagi sinna. Siis kuulsin et üks õige rändur kõnnib ka ühe öö. No see kuidagi läks hinge ja üritasingi siis nii teha. Tõusin kuuest. Noh mis öö see enam, aga kuna valgeks läheb alles u. pool üheksa siis ikka oli täidsa pime ja udune. Oligi väga ilus - linn täiesti vaikne, läbi udu vaevu paistavad tänavalaternad.... Kõndisin kõige selle ilu keskel üle ühe silla ja siis läks rada ülesmäge metsavahele. Mittemidagi ei näinud enam. Lampi mul ka ei olnud. Siis võtsin mobiili ja sellega ikka niipalju nägi, et kust rada läheb. Siis kõndisin seal üksi pimeduses ja mõtlesin, et kui praegu mingi väike laps vastu tuleks siis oleks küll õudne - noh seal hiina õudusfilmides alati on väikesed lapsed kusagil udus ja siis neil tavaliselt silmad on sellised üleni valged. Siis hakkas täidsa hirm - mõnes mõttes ju ikka pimeduses on hirmus. Lõpuks kaine mõistus siiski võitis ja hakkasin mõtlema, et hirmus on hoopis see, kui lähen pimedas läbi küla ja kõik koerad kallale tulevad, sest mis nemadki näevad sellise pimedusega. Käisin veel edasi ja siis tuli järsku uni peale. Ja siis oli juba päris sürr - kõnnid nii, et eriti midagi ei näe, udu ja lõpuks peaaegu ei saanudki aru kas on see unenägu või mis asi see on. Siis ikka läks valgeks ja udu lõppes ka ära sest jõudsin mäeotsa. Udu täitis kogu orgu nagu vesi täidab merd.
Jõudsin siis uuesti mägedesse. Seal olid mõned ilusad hetked. Ühe öö ööbisin päris mäe peaaegu tipus - no kõrgus siin neil mägedel u 1600m. Ja hommikul oli jälle udu kui ärkasime, aga selleks ajaks kui päike tõusis olin udust väljas ja juba jõudnud üle mäe harja. Siis oli väga ilus see kuidas igalt poolt see udu voolas üle mägede - nagu jõgi, aga vaikselt ilma hääleta.
Muu elu oli ikka enamvähem sama. Lõpupoole vahepeal natuke rohkem käisin hommikukohvisid tegemas kohvikutes - neil on siin väga hea piimaga kohvi. Lugesin ajalehte ikka ka nagu peab. Või noh, vaatasin sealt pilte. Siin on ühed võileivad populaarsed - lihtsalt saia vahel on kuivalt, võileib on palju öeldud sest võid ei ole, vorst või juust või igasugu asju võib olla. Ma kunagi ei saa aru, mis nad ütlevad ja iga kord on huvitav, et mis toit tuuakse.
Mõnel missal olen veel käinud. Vahel on missa ja vahel on palvuse moodi kus ise peab lugema ka. Ühes kohas oli nii, et ma olin ainuke kes inglise keelt rääkis ja seal on nii, et loetakse erinevaid asju aga miski pärast peavad kõik siis lugema oma keeles seda - noh mina siis üksi pidin lugema inglise keeles. Olin korraga nagu keskkoolis tagasi - need piibli väljendid on igavesed omapärased, nii et veerisin seal ikka tublisti ja kõik kuulasid, samas ega nad nii või naa suurt aru saanud. Ühe jutu lõpus oli üks eriti metsik sõna, mida kuidagi ei osanud hääldada - siis ütlesin selle kuidagi moodi neile ära ja endal süda rahul jäin veel katsetama seda hääldust nii 5-6 eri varianti proovisin öelda - - järsku panin tähele et kõik vaatavad mind - no nad ei saand aru et mul juba lõppes ja ma lihtsalt seal veel proovisin, see oli päris naljakas mulle.
Ühel päeval jõudsingi siis kohale santiagosse. Ööbisin ühe öö veel mäe otsas, kust juba nägi linna. Minuga ühes toas oli üks väike vanamees, kellel teepeal oli kõik asjad ära varastatud. Siis ta rääkis huvitavaid lugusid, kuidas ta on rännand ja kus ööbind ja. Tal oli üks kaval moodus kuidas saab uute majade pööningule, aga vahel ta norskas seal nii kõvasti, et ikka kutsuti politsei.
Väga suuri emotsioone ei tekkinud kui sinna kirikusse jõudsin. Oli küll suur kirik muidu. Seal siis üks käik läks maaalla kus oli see Jakoobuse haua koht. Ja teine käik viis üles kus pidi ühte kuju kallistama - kallistasin ka, ehk siis midagi head sellest ikka vast sündis. Siis oli seal ka missa kus oli minujaoks kõige efektsem see, et oli üks suur samovari moodi läikiv nõu, mis lasti laest alla ja mis pandi tossama ja siis hakati seda kiigutama üle inimeste peade. Kuna ta oli ikka päris suur siis oli äge vaadata kuidas se edasi tagasi vuhises seal. Santiagosse pikemalt ei jäänudki. Tähistasin veel seda tähtsat päeva ja ostsin ühe mahla ja siis hakkasin minema edasi maailmalõpu poole - mis oli kunagi maailmalõpp kui ei teatud veel et ameerika on ka olemas.
Sinna kõndis 3 päeva ja selleks oli see huvitav, et kõik inimesed kes olid samal teel ööbisid samades majades ja siis sain nendega kohe natuke sõbraks osadega. Poolepealt juba tuli ookean ja siis käisin isegi ujumas korra. Vesi oli külm küll aga mõtlesin, et Virge kindlasti läheks, kuna Markus läheks ja Kalev oleks juba ammu läinud ja siis läksin ka. Rannast sai korjata veel ilusaid karpe. Korjasin mõne korjasin.
Fisterre linn on väike linn mere kaldal ja seal siis mu rännak lõppeski. Kokku tuli u. 890km. Traditsiooni kohaselt siis vaadatakse õhtul veel kuidas päike loojub ookeani ja põletatakse asju nagu ma juba kirjutasin. Õhtul tegin endale veel söögiks makarone aga sõin neid nii palju et hakkas paha. Siis avastasin, et päike on juba loojumas ja hakkasin minema sinna majaka juurde kuhu oli nagu selgus üle 2km, nii et jõudsin kohale liiga hilja - joosta kah ei saand sest kõht oli liiga täis. Noh päikeseloojangut küll ei näinud aga taevas natuke punane oli ikka. Vaatasin siis seal ringi ja kuu tuli välja. Siis tahtsin põletada asju - sokid - muud ei raatsinud. Tuul oli aga päris kõva ja need ei läind kuidagi põlema - mõni auguke ainult tekkis juurde. Noh viskasin need siis niisama ookeani - et äkki ikka parem kui ei midagi- - see oli päris ilus vaatepilt näha kuidas kuuvalguses, mis merepealt peegeldub lendab kaks sokki, päris kaua ja päris kaugele sest tuul oli kõva. Pärast hakkasin mõtlema, et ei oleks ikka pidanud viskama, sest ei taha ju teiste maad reostada aga noh, vast kalad söövad need kiiresti ära. Sellega siis oligi mu rännak läbi. Kokkuvõtteks on isegi raske midagi öelda, sest eks elu siis nüüd näitab, mis sellest kasu oli. Palju sai mõelda elu ja asjade üle, lugeda ja palvetada - - mõnda asja hakkasin ka natuke teistmoodi nägema...
Viimase päeva õhtul siis hambaid pestes nägin ühte Ungari poissi, kellega oli natuke enne ka rääkinud ja kes samamoodi kui mina tahtis jõuda pärast Salamancale. Noh siis otsustasime seal, et lähme koos ja autostopiga. Järgmine hommik siis olimegi teeääres ja hääletasime - ükski auto peatuda ei tahtnud. Üks naine kanaari saartelt oli mind ka hoiatanud, et hispaanias pole väga tavaline, et keegi hääletab nii teeääres. Umbes 2 tundi hääletasime ja siis mingid itaalia turistid võtsid meid peale ja viisid u . 30km edasi. Järgmise teeääres oli kõik muidu tore, aga autosid praktiliselt ei tulnud. Ja need mis tulid ei peatunud. Hääletasime mingi 2 tundi ... siis kõndisime u. 4km edasi ja üks tee veel tuli samas suunas - hääletasime - ikka ei midagi. Siis läksime bussipeale ja sõitsime santiaagosse. Sealt kõndisime linnast välja ja üks auto viis meid 15 kaugusele bensiini jaama. See ungari poiss kellega ma hääletasin on selline parajalt jutukas ja natuke ka hispaania keelt oskas, nii et minul oli tast palju kasu - bensiinijaamas ta muudkui rääkis ja küsis juhtidelt, et äkki sõidavad järgmisesse linna. Kahjuks keegi ei sõitnud ja me jäimegi ööseks sinna samma bensiinijaama kõrvale. Päevaga 45km - päris masendav. Järgmine hommik oli suht sama lugu - tunnikese proovisime samast kohast edasi saada, siis läksime mõned kilomeetrid kõrvale, kust algas kiirtee. Hääletasime seal 2 tundi. Mõni auto ikka sõitis aga vähe ja peale keegi ei võtnud. Olime mõlemad juba suht masenduses. Lõpuks otsustasime, et lähme tagasi samasse bensukasse kus olime hommikul, et seal ta saab jälle juhtide käest küsida. Otsustasime et hääletame veel viimased 3 autot ja siis lähme. Viimane auto mis tuli peatus! Aga sõitis hoopis santiaago suunas - läksime peale. Mõtlesime, et saame päris kiirtee algusesse, et seal rohkem autosid. Tuli aga välja et seal ei saanud hääletada ja juht viis meid bensukasse natuke siis santiaagole lähemal. Nii et kell oli u. 12 läbi ja me olime läbinud .-15km. Mis maa see küll on mõtlesin mina ja Barnabas(see ungari poiss) mõtles sama ainult ungari keeles. Siis aga läks kõik järsku nagu lepase reega - bensiinijaamast saime auto millega supsti 60km. Siis hääletasime u. 15min - saime edasi 300km, lisaks ostis mees ka meile süüa. Ja siis veel mingi 15min hääletamist ja olimegi salamancal. Saime Helinaga kokku ja nüüd siis elamegi tema pool. Mina niisama kormitan ringi, Barnabas otsib tööd siin ja elamist. Käisin kinos siin juba ja vaatasin mingit hispaania keeles filmi - õnneks oli lastefilm nii et sisust sain aru ja headus võitis. Eile õhtul käisime hispaania toite söömas - üks kaheksajalg oli mida sõime. Nüüd siis olen veel paar päeva siin ja siis paar päeva madriidis ja laup. lendan istambuli kus peaks saama kokku Anniga... eks siis näis kuidas elu edasi läheb.
Ma mõtlen nii, et te ikka kirjutage mulle ka kuidas te elate, sest kui ma endast kirjutan siis ma ju tean niigi seda juba peast. Kirjutage matilohu@gmail.com.

Kirjutan natuke alates sellest kui teised a´ra la´ksid. Peale seda esimene oo" kohe kasutasin voimalust ja proovisin telgis magamist - noh tassin ju telki kaasas, et siis ei oleks ilmaaegu seda tassinud. Eriti kylm ei olnud ja tore oli see, et sai ja"lgida kuidas pimedaks laheb ja yks nahkhiir lendas mulle peaaegu na"kku.

Mone aja pa´rast loppesid a´ra maed ja laks suht lounaeesti taoliseks. Jama oli, et ka viinamarjad ja muud igasugu mandlipuud loppesid ara. Ústavalt jaid alles poldmarjad. Yksi olles hakkasin tegema pikemaid pa"evi - nii u. 40 km. paevas. Motlesin nii, et kuna on tasane maa, siis kain kiirelt ja kui jalle maed siis on aega neid imetleda. Ja nii ma tegingi. Sest ma ise otsustasin nii. Siis yhel paeval hakkas sadama. Oli uus kogemus ja tervitasin seda igati roomuga, votsin valja ka oma uhke keebi, mis osutus suht imelikuks ruudukujuliseks latakaks mille ma kohe esimesel selga panemisel puruks tombasin - aga ikkagi oli suht tore. Kotis asjad said koik marjaks ja kuna sadas u. 3 paeva siis pidi neid kuivatama igas peatuskohas ja siis jargmine páev said nad jálle márjaks. Jalad said ka ma¨r jaks ja ta´naseks paé vaks olen suutnud ka endale villid tekitada - ka uus kogemus. Tana kaisingi selle párast hasti aeglaselt ja puhkasin pingi peal. Yhe pingipealt nagin kuidas sipelgad maa-alt mullapallikesi valja tassisid, viskasid sellest august nii mone sentimeetri kaugusele ja laksid uuema jarele. Suured sipelgad votsid suuremaid mullapalle ja vaiksemad vaiksemaid. Nad olid nii usinad - oppisin neilt tóókust - - náe kuidas halvast asjast voib saada head. Meenub, et eelmises kirjas jai kirjutamata see kuidas ma pilvesees kaisin, aga eks ma siis parast raagi seda oma suuga seda lugu.

Hommikul koik tousevad vara nagu ma juba ytlesin ja teate, hommikud on toesti ilusad. Ma peaaegu iga hommik motlen, et tana vist on koige ilusam hommik. Tuju on ka suht hea hommikuti, sest kui ikka kell yheksa ohtul magama lahed siis on paris hasti mindud. Tána hommikul oli na´iteks ylilahe udu. Va´ga paks ja paíke paistis labi sellest - peaaegu sama ilus kui Valduri auhinnatud pildil. Ja mis veel oli - - vikerkaar. Aga mitte tavaline vaid udust. Ma ei tea kas see on voimalik aga oli. Kaare kujuline aga nagu pilvedest tehtud - ausona. Tuli kohe Tonis Máe vikerkaare laulu isu peale.

See on p´aris huvitav kogemus, et iga oó tuleb olla uues kohas - suht sarnased koik aga samas ikkagi uued kohad. Linnavahel voi kylavahel saab ka kaia - need on ka tegelt sarnased. Yks kyla mis oli teepeal oli lahedas augus. Konnid mooda tasast maad ja jarsku silt et kohe kyla - vaatad - kyla ei kusagil. Motled tohhohh. Ja siis tuleb auk kus on kyla -nii jarsku ilmub ja sinupoolse nolva peal nii et enne ei nae ka - see oli veel selline hasti vana ja lagund ja lahe. Aegajalt saab ooñbida ka tasuta majades kus on annetusega maksmine. Seal saab vahel ka syya ja on yldse kuidagi kodusem olemine. Inimesed tunduvad sobralikumad ja raagivad omavahel juttu. Yhes kohas oli ka ohtupalvus. Missasid siin ikka on kirikus aga see oli ññmajakohas ja igayks vottis kyynla katte ja ytles midagi omas keeles. No ma jain hiljaks sinna ja siis ei teadnud mida óelda aga ónneks koik ytlesid omas keeles, siis ma ka eestikeeles. Pa´ris lahe oli raa-kida nii, et tead et keegi ei saa aru - void igasugu asju óelda - ma ytlesin nii mondagi :)

Inimestest on paris palju ilmunud sakslasi. Yhe vana u. 70 aastase saksa onuga raakisin , ta ytles, et on siin et leida uus sópru - pa´ris armas! Siis kolm sellist natuke asotsiaalsemat, ilma too-ta meest olid siin - - vist randavadki aasta otsa nii. Vahepeal ma-ngivad suuremates linnades suupilli ja -- suht lahe elu tundub neil olema, igatahes stiilsed vennad olid.

Yks sveitsi tydruk kondis tagurpidi ja ytles, et sveitsini valja, et jouluks vast jouab koju. Isegi kitarr oli tal seljas. Inimesed ikka elavad omamoodi osad - seda ongi tore na-ha.
Kohtusin siin ka kahe eestlasega. Yhega olin kaks paéva tegelt juba na-inud aga ytlesin muutkui "holla" voi "hai" ja ei saand arugi et eestlane. Natuke kyll kahtlustasin korra, et kuulsin, et on yks eesti tydruk louna-aafrika mehega ja see mees tal oli jah siuke karvane. Aga siis motlesin, et kyllap ikka on sakslane. Aga siis yhes oo" maja kohas oli hasti lahke mees-administraator, kes viis meid kokku. Ja samal ajal oli veel yks u. 50 aastane eesti naine. Ta"na kuulsin jutte yhest eesti perest - ema, isa, 3 last - kusjuures yks pidi olema veel kahene ainult. Noh na"is kas siis kohtan neid. On kosutav kyll raa"kida eesti keeles vahepeal. Siin yksi ka"ies olen ikka juba vaikselt hakanud ka iseendaga raa"kima. Vahel laulan. Olen pidanud endale ka yhe kone ja teinud yhe na"idendi. Vana tava kohaselt teen ka beatboxi aegajalt. Pleier on ka, aga unustasin sinna laule votta. Noh moned on aga need juba tyytavad a"ra.
Soo"giks tegin ta"na endale makarone. Tavaliselt soo"n aga yhte pikka saia, mis on siin eriti popp. Samas ega lyhikesest saiast ei saaks ka kohtu ta"is.
Hispaania keelt ma ei oska, sellest sain aru kohe kui Helina ara la"ks. Siis ikka vahel la"hen sinna oo"maja kohta ja kysin inglise keeles, et palju see maksab - - no ei saa sellest aru keegi. SIis peremees muutkui paneb oma ka"si peaalla, et kas ma tahan magada. No ma ytlen et tahan kll aga tahan teada, enne et palju maksab. No ta ikka ei saa aru midagi ja muutkui naitab seda sama asja voi siis kysib seda paberit mis randuritel on, et mis na"itab et ikka oled palverandur ja saad seal oo"bida. A ma ei taha seda ka talle anda, sest siis ta paneb sinna kohe pitsati ara ja oledki sunnitud oo"majale jaa"ma sinna. Noh olen koike proovinud - ytlen vahel "euro", et a"kki saab aru et rahast raa"gin, voi naitan so"rmedega, et palju siis maksab - - ikka ei midagi tavaliselt. SIis lopuks annad talle selle "passi", paneb oma pitsati sisse ja siis klo"psti 5 eurot palun. Nyyd yhelt eestlaselt sain sonaraamatust kirjutada moned va"ljendid - - vaatab kas la"heb paremini. Aga see on kll, et kui inglise keelt ei raa"gi inimene siis void vabalt panna eesti keelest taga - - endal lihtsam ja ta nagunii midagi aru ei saa... a ka"tega ikka midagi saab na"idata- noh kui na"itad suu peale siis nad, midagi hakkavad raa"kima, aga siis ja"lle ei saa aru mis nad ytlevad.
Koduigatsust on ka tulnud moni pa"ev. See on pa"ris huvitav tunne, selline omamoodi hea.

Loodus.

Metsloomad keda ma olen oma ránnakul siiamaani kohanud on hiir, orav ja jánesepoeg. Sooviksin na´ha veel metskitsi ja pótra. Vo´iks olla nii, et po´der ko´nnib ees ja kitsed tema járel moodustavad ringi. Siis a´kki voìks ko´ik kitsed joosta igayks oma suunda ja nii oleks nagu páike ja tema kiired. Po`der vo´iks aga jaa´da seisma kus ta oli, nagu po`hjanael, mis alati na´itab pòhjasuunda. Alles siis kui tal jalad on vásinud vo´ib ta lahkuda.

Natuke kirjutan teile oma tegemistest, nii ühe ropsu ja hingetõmbega.
Riias ööbisin ühe tuttava juures, kes oli mul hea sõber kristlike arstitudengite laagrist. Tal oli korteris veel palju sugulasi - ema vaatas öösel kossu ja ülejäänud magasid. Hommikul kõik tõusid ja oli tore vaadata mis nägu nad olid. Riiast lendasin frankfurti. Jõudsin sinna päeval ja pidin jääma ööseks, sest ma ei tahtnud mitte sinna jääda kuna lennujaamas on lahe olla. Loodsin ka seal ühed piletid ära osta, aga nagu Markus mind juba hoiatas siis seal ei olnud tasuta netti. Lennujaam oli suht väike ja mõned ikka lamasklesid veel nurkades. Siis lõpuks ma võtsin endale ühe trepialuse koha ja siis see sai väga popiks. Ööseks tuli sinna magama vähemalt u. 10 inimest. Siis järgmine päev lendasin Prantsusmaa ühte linna. Enne veel üks mees pani oma noa minu kotti, noh paljus et ma paneks, et ta ei saa seda lennukisse võtta. Siis ma vaikselt lootsin, et äkki ta on ingel kes tahtis mulle noa kinkida, sest enne ma just mõtlesin, et mul nuga ei ole. Aga siis ta ikka tahtis seda tagasi. Prantsusmaa lennujaamast jäi mulle meelde see, et ma olin seal internetis ja siis üks naisteadustaja rääkis seal hästi naljaka häälega. Sealt läksin edasi hääletama. Lauri rääkis, et kindlasti tuleb teha silt. Ma siis tegin ja sain kohe ka peale. Need juhid hääldasid seda koha nime hoopis teistmoodi kui ma oleks osanud, nii et oligi hea et oli silt ja siis kui ta küsis üle mult et kuhu ikka tahan sõita, siis ma võtsin selle suure sildi jälle autos lahti ja muutkui näitasin talle. Tee oli täpselt nagu coln mäkrei prantsuse asfaltrallis. Kahe autoga sain sinna kohta kus mul palverännak hakkama pidi. Leidsin kohe sealt ühe palverännaku maja ja seal oli sees mees, kes ütles, et peab öömaja eest maksma 12 eurot. Mu arust oli seda liiga palju. Noh enne olin kuulnud, et nii mõni euro läheb või siis üldse annetus. Igatahes ma jäin sinna mõtlema ja siis ta juba mulle ütles, et ega ida-euroopa turistidel ei olegi teinekord raha ja et pangu ma niipalju kui tahan. Jätsin koti sinna ja läksin linnapeale ootama teisi - Mari-liis, Kadri ja Helina, kes pidid tulema. Kui nad tulid siis nad tulid nii hilja aga nii kiiresti, et olid juba endale ise öömajad ära võtnud teistes kohtades ja ma läksin ise sinna mehe juurde tagasi, kes oli juba magama läinud. Ma pimedas leidsin endale ikka mingi voodi ja öö oli samahästi kui veedetud. Selle rännu juures on päris äge see et kõik tõusevad nii umbes kella seitsmest juba või natukese varem, sellepärast et siis on mõnusam käia hommikul - ja kusjuures ongi. Mul nagu omamoodi sellega väike unistus täitus, et tavaliselt kunagi hommikust loodust ei näe kuna ei viitsi tõusta - nüüd näeb küll. Praegu kui ma kirjutan siis on juba seitsmes päev. Ma igast päevast ei viitsi kirjutada, kirjutan nii üldjoontes. Kott sai mul suht normaalne, mingi 13 kilo. Siis ikka õlad jäävad haigeks ja puusad - siiamaani aga nüüd vähem. Jalad ka ikka väsivad ära aga ka veidi vähem. Alguses olid kõike suuremad mäed esimene päev ja siis oli ka meeldivalt jahe. Ilus on loodus siiamaani koguaeg olnud. Algul oli hästi palju lambaid kellel olid kellad kaelas. Ja hobused mõned. Mis eriti huvitav, siis lindudest lendavad siin taevas kotkad. Algul kohe vaatad suure huviga ja ei olegi nii lähedalt näinud. Noh pärast vaatad juba ainult nii, et silmadega. Siis näed ka ja oma kulmukarvad paistavad ka. Kui vaatan alla silmadega siis on huvitav see et habe paistab - noh sellised üksikud karvad - ma pole habet ajanud ja päris huvitav mis sellest lõpuks välja tuleb. Kes siin need teised inimesed on, siis põhiliselt on pensionäärid. Aga hästi visad on kõik ja marsivad meist ikka kiiremini. Siis kui nad mööda lähevad peab ütlema "olaaa". Üldiselt võib neile igasugu asju öelda ka eesti keeles, nad jäävad ikka rahule. Siis kõik kõnnivad nii rohkem omasoodu ja ööbimispaikades saadakse jälle kokku. Ma eriti pole kellegagi juttu ajanud sest ajan eestlastega juttu. Näis kui nad nüüd homme ära lähevad kas siis räägin rohkem võõrastega. Ööbimismajades on narid - kõige lahedam oli üks kiriku moodi suur saal kus oli sada voodit. Siis kõik juba peavad kümneks magama ja norskavad. Ma rohkem pidin ise rääkima unes. Üldiselt unenägusid näen päris palju. Algul olid meeldivamad, nüüd viimane öö nägin kaks päris õudsat unenägu - üks oli see, et mingi imelik zombi moodi poiss sõi viljateri, mis olid nõiutud või midagi sarnast ja siis teine oli see, et ma pidin kahele inimesele sünnipäevakinki otsima. Jalad mul on vastupidanud hästi - Mariliisil on kõige rohkem ville. Siis ikka igaüks paneb jalale mis tal on - osad panevad vaseliini ja ma panen Kalevi kingitud Saialille salvi. Söögiga on nii, et siin on sai eriti populaarne. Mulle sai meeldib, nii et sellega on hästi. Vahel saab teha köögis süüa vahel eriti ei saa, veekeetjaid siin ei ole see on imelik. Teeääres saab ka marju korjata. Maq-le saatsin sõnumi, et sööme põldmarju -- me mitmel eesti matkal niisamuti põldmarju söönud. Siis niikui sõnumi sain ära saadetud, varsti Mariliis tuleb viinamarjakobar näpus. Ma ei teadnudki et kus need viinamarjad kasvavad ja ei osand otsidagi. Mariliis ütles, et mõnda asja peaks ikka teadma. Ma siis ütlesin, et ütle mis puu see siis on mille all Helina istub? Ise vaatasin, et oli nii paju moodi. Siis kõik hakkasidki mõtlema, mis puu see on ja mõtlesid, et on hoopis mandli puu. Siis hakkasime mandleid sööma. Need olid päris head. Siis varsti ma juba nägin suuri viinamarja põlde ja nüüd nad muutkui ongi radade ääres. Siis saab sealt ikka natuke võtta. Peale selle leidsime veel kreeka pähkli puu ja kranaatõuna puud nägin ka eemald ja oliivipuud. Nii et päris lahe näha kuidas need kõik kasvavad. 
Üldiselt on nii, et hommikul siis kõnnime ja kui ei jaksa siis puhkame - siis saab niisama puhata või lugeda Piiblit. Mul on kaasas ka see üks populaarne raamat kus on 40 sellist päeva - elu mõtte teemadel - vist enamus on seda lugenud. Päris hea on, et iga päev saab lugeda ühe peatüki ja siis kõnnid ja mõtled sellele mida lugesid, lisaks saab nii aru, mis päev parasjagu on, sest seal on ette kirjutatud mitmes päev on. Piiblist loen praegu vana testamenti- viimati lugesin seda lapsena, nii et päris palju uut hakkab silma mida justkui ei teadnudki. Kõndides siis vahel räägime juttu, vahel kõnnime omaette - siis saab ka palvetada ja mõelda. Kui hakkan üksi käima siis kindlasti rohkem. Ega täpselt ei teagi kuidas üks palverännak tehniliselt välja peab nägema aga eks siis leiutan ise.  
Linnad ja külad ka ja üldse kõik kohad kus inimesi on on nagu väikesed Tallinna vanalinnad - ainult inimesi ei ole, sest neil on siesta. Õhtu poole siis hakkavad lapsed jooksma ja inimesed teisedki tulevad kohvikutesse - suht teistmoodi kui eestis. Ise ikka õhtuks väsib päris ära nii et teinekord ootad juba, et kell saaks üheksa ja saaks magama. Vahel on missasid ka kirikus. Just praegugi üks hakkas ja ma lähen ilmselt sinna. Noh midagi sai nüüd kirjutatud. Kirjutage siis mulle eesti elust ka. Ma nüüd vist annan arvuti Helinale, et ta viib selle oma linna ja kui ma sealt läbi lähen siis saan selle kätte nii peale 20 oktoobrit. Et seniks siis vist rohkem väga ei saa kirjutada. Siin on igal pool interneti automaadid. Nagu sellised masinad et paned euro sisse ja siis saad vaadata. Ei raatsi selle peale kulutada. Kui nüüd üksi jään siis hakkab nalja saama - noh selles mõttes, et on huvitav kuidas on üksi olla. Ja proovin vahepeal telgiga ka ööbida, et mis ma tast muidu kaasas tarin. Ja saab proovida palju ühe päevaga üleüldse jaksab käia.