reede, 26. jaanuar 2018

Mombasa rannas ei tunne keegi ennast üksikuna...


Mombasase läksime rongiga. Mõni aeg tagasi sai valimis uus raudtee, nii et kui rong enne sõitis öö läbi siis nüüd veidi alla 5 tunni. Rongijaamas oli üli põhjalik kontroll - 3 korda pidi oma koti kusagilt rö-st läbi laskma ja isegi koerad nuusutasid kotid üle. Rong oli päris ilus ja mugav.
Mis oli üllatuseks oli see, et rongi aknast nägi palju loomi lõpuks. St ma mõtlesin kohe algul et peaks nägema, sest rong sõitis läbi selliste tühjade alade, aga üldse ei näinud algul. Aga siis ta sõitis vist päris mingist loodusparkidest läbi, nii et järsku hakkas loomi järjest tulema.
Algul olid mingid kitsed ja siis olid need pühvlid kes inimesi vihkavad. Siis tuli elevandi kari ja oh üllatust, siis järsku olid kaelkirjakud, kaelad õieli, no seda küll poleks lootnud. Ja siis ühes kohas olid 2 jaanalindu. Elevante tegelt nägime hiljem veel vast nii 5-6 korral. Päris hea minu arust ühe rongisõidu kohta. Rongi pilet oli 7 euri.






kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Olen olnud paar päeva Itenis. See on koht kus Keenias kõige esimesena tulin. Nii et on natuke nostalgiat. Minu põhi põnevus on siin olnud üles otsida neid inimesi keda varasemast tean. Päris palju on seda, et inimesed on kolinud ja igal pool uued näod. Algul ei leidnud kedagi üles, olin ühe maja hoovis kus varem oli vähemalt 15 tuttavat last. Nüüd keegi mind ära ei tundnud. Päris pikalt seal siis hängisin enne kui üks veidi vanem tüdruk lõpuks ütles - Madis või midagi sarnast. Siis sain aru, et ta on mind vist näinud ja tundus ka kuidagi tuttavam. Ta siis juhatas otsa kätte ja näitas kuhu üks pere oli kolinud. See pereema juba teadis teistest ka üpris palju ja siis hakkas vaikselt uksetaha kogunema neid keda teadsin. Ühel käisime isegi kaugemal teises külas külas.




Siin ööbisime Lauriga jälle Alucia pool, keda Valduri ja Hendrikuga 3 aastat tagasi turul kohtasime. Selline küla keskel elamine on lahe. Alucial on vahepeal 3 last sündinud.


Kui tuttavatest aega üle jäi siis vaatasime ilusaid vaateid ja jalutasime niisama ringi.
Homme üritame minna Mombasase kus ma pole veel kunagi käinud. Seal peaks olema palav ilm ja meri.

pühapäev, 21. jaanuar 2018


Keenias on üks kõige populaarsem liiklusvahend motikas. Tihti kui kusagile on vaja minna saab kohalikelt motika laenata ja sõita. Mul on ainult see jama, et ma ei oska eriti motikaga sõita. Kunagi aasias veidi proovisin aga Eestis pole kunagi sõitnud. Tuli välja et Lauri ja Kaarel pole ka eriti sõitnud ja siis korraldas Tiidrek meile ühe õppesõidu päeva. Meie Keenia kodu lähedal on lennuväli, mis siis tähendab sellist 1.5km laia asfaldist rada, kus kõik külarahvas üle käib  ja ringi jalutab. Vahel harva maandub sinna ka mõni eralennuk. Seal oli väga hea harjutada.



Ega see tegelt väga keeruline ei olnudki aga kuna Keenia liiklus on suht sürr, siis enne kui kogu selle inimeste autode ja loomade virrvarri sisse sõitma lähed tuleks tekitada endale õiged refleksid, et kui tuleb ootamatu olukord, siis kogemata pidurdamise asemel gaasi ei annaks.
Ütleme nii, et paar korda veel ja siis julgeks juba sõita küll külateedel.



Keenia otsematk.

Üks huvitav asi mis me seekord siin Nyahururus tegime oli natuke nagu otsematka stiilis matk.
Seal kuulsa kose juures, mis seal on on nii, et kosk kukub kõrgelt alla ja siis läheb edasi jõgi sügaval orus. Algul on kaldad väga järsud, mida kaugemale seda laugemaks lähvad. Seal sügaval jõeorus on tõeiselt äge vihmamets - suured puud ja liaanid ja igasugu muid taimi. Ainuke jama on see, et kuna seal orus liiguvad ka elevandid, siis ei ole seal eriti turvaline matkata. Tulime aga heale ideele, et kui liikuda mööda jõge, siis ei ole nii hirmus. Siis peaks elevant olema kaugemalt näha ja ei satu nendega ootamatult kokku. Põõsaste vahel oleks ohtlik. Õnneks oli see jõgi suuri kivisid täis, nii et mööda neid sai kenasti liikuda.

See oli nagu omamoodi arvutimäng, kus hüppad ühelt kivilt teisele ja siis kui kusagilt enam edasi ei saa siis otsid järgmist teed. Paar korda pidi tegema ka sellise päris julge hüppe, et kas ikka hüppad järgmisele kivile välja. Vahepeal istusime ja siis oli selline suht ideaalne hetk - vesi vulises ümber, igal pool taimed rippumas, putukad väikesekiirtes lendamas ja kõrgemal igasugu isevärki linnud, kaldal lisasid asjale vürtsi elevandi junnid.


Kõndisime nii kokku umbes 2 tundi. Natuke hirmsam hetk oli see kui pidime jõeäärest mööda kallast üles ronima hakkama, sest siis tuli veidi põõsaste vahel käia. Kuid siis kohtusime kolme poisiga, kes seal puid kogusid ja need teadsid rääkida et elevante läheduses ei ole.
Natuke tegelt oleks neid isegi tahtnud kohata, et tore oleks olnud kui niimoodi piisavalt kaugelt oleks näinud aga noh, väga tore rada oli sellegipoolest.
Tulevikus julgeks seda kõigile soovitada, kes tahavad väikest ägedat matka teha.
Esimestel nädalatel oli meiega ka üks triatloni tegija Sirlet. Suisa maailmameister! Peale jooksmise sõitis ta siis ka ratast ja ka ujus. Meie lähedal, umbes 7km, oli üks paisjärv kus ta ujumistrenne tegemas käis. Kui sellega on kohalikud juba veidi vast harjunud, et valgeid jooksmas näevad, siis ujumine on midagi täiesti uut. Nii siis oligi alati kui ta järve kaldal riideid vahetama asus seda sündmust jälgimas noh tagasihoidlikult öeldes kogu küla.


Siis kui jooksmisest aega üle jääb....